Otse põhisisu juurde

Rahulik esmaspäeva õhtu possumi seltsis

Andres on jälle kaheks nädalaks Darwinist ära läinud ja ma püüan erinevate mõistlike ning ebamõistlike tegevustega oma aega sisustada. Täna oli vaba päev, homsest olen jälle tööl.

Õhtul suhtlesin mõningate hosteli-püsielanikega. Üks nendest ei suutnud järjepidevalt tunnise vestluse jooksul sõna "Estonia" meelde jätta. Seletan ära, kus ja mis ja kuidas, järgmisel hetkel on see tüübi peast kadunud.

Mulle tundub, et sellel sakslasel olid tugevad mäluprobleemid, sest iga kord, kui ma olin temale kinnitanud, et olen Eestist ja me räägime seal eesti keelt ja tema oli sellest aru saanud ja üle korranud, palus ta järgmisel hetkel mul midagi sloveeniakeelset öelda. 

Ja küsis, kas ma saan poola ja vene keelest aru. 
Ma külvasin muidugi natuke segadust ka öeldes, et saan poola ja vene keelest aru küll. 

Tegelt, loo moraal seisneb selles, et kui ühel hetkel 30selt hakkab aju veidralt käituma ning hõredaks jääma, siis selle põhjuseks võivad olla tuhanded liitrid alkoholi, mis selleks ajaks tarbitud ja kanepikilod, mis ära suitsetatud. 
Need tegelt ka hävitavad ajurakke, see pole ainult teadlaste tervisliku eluviisi plämajutt. 

Kui me õues laua taga istusime ja oli juba üsna hämar, hakkas puude pealt väikesi lehekesi, oksi murule kukkuma- keegi sahitas puudes. Mingi aeg muutus sahistaja eriti julgeks ja möödus meist üsna lähedalt. Possum!
Katsuda ta ennast siiski ei lasknud, püüda ka mitte. Ikkagi metsik loom. 

Hiljem, kui seltskond laiali vajus ja õu tühjaks jäi, hiilisin puude juurde, kus enne possumit nägime ning märkasin, et tüüp oli seal täitsa olemas. Istus ja jõllitas mind oma punnis silmadega. Mulle tundus, et ta näitas mulle keelt.
Ronisin puu otsa, tema lippas eest. Ronis päris kõrgele. Ma andsin alla.
Ma nüüd ei teagi, millest on mul selline haiglane huvi loomade vastu?
Mis ma teen siis, kui näen teda mitte kuskil kõrgel, vaid täitsa maas, minu lähedal? Surun käppa, teen tutvust? Mida? Räägin temaga juttu?

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust