Otse põhisisu juurde

Austraalia kasvavast rahvastikust

Ma ei taha midagi halvasti oma kodumaa kohta öelda ja kinnitan veelkord, et tuleme tagasi ja hakkame korralikeks maksumaksjateks ja panustame iibesse ja et Austraalia pole meie unistustemaa, aga..

Mõned eestlased solvuvad tõsiselt austraallaste peale, kes arvavad Eesti kohta, et see on kolmanda maailma osa ja väga vaene riik ja kes lõõbivad poolnaljaga, et sellepärast teid (eestlasi) siin nii palju ongi. Oot, mida te toodate või missuguseid maavarasid müüte, küsivad nad uudishimulikult, kuid mitte üldsegi pahatahtlikult.
Eks selles arvamuses on killuke tõde ju ka. Eesti on vaene riik. 

Kui Eestis saaks iga liigutuse eest selliseid rahasid ja selleks ei peaks üldse haridust olema, poleks teisele poole maakera tõenäoliselt enam sellist tungi. Poleks tõenäoliselt enam nii suurt tungi ka Soome, Norrasse, Rootsisse, Iirimaale.
Oleks Eesti ilm veidi stabiilsem, et suvel on suvi ja talvel talv, oleks ju tõeline paradiis?

Aga mitte eestlaste tungist Austraaliasse tahtnud ma kirjutada. Lihtsalt lisaks eestlastele tahab igal aastal pääseda Austraaliasse ka tuhandeid afgaane, iraaklasi, srilankalasi, indoneeslasi jt rahvaid, kus valitseb ebastabiilne poliitiline režiim ja kus võib olla on käimas kodusõda.

Kui suurem osa eestlastest (mingeid kindlaid andmeid mul pole) saabub kängurumaale lennukiga, siis eespool loetletud rahvused purjetavad navigatsioonisüsteemita puupaatidega, mis paljudel juhtudel ei ela üle tormised mered ja kõrgemad lained. Aga mõnel juhul peab paat isegi vastu ja jõutakse unistustemaale, kus palutakse asüüli. 

Asüüli menetlemine võtab aega ja päris mitmed palujad saavad selle. Austraalia uudiseid jälgides olen aga aru saanud, et rahvusvahelised humanitaarorganisatsioonid pole Austraalia asüülimajutamise arvudega rahul. Et oma majandusnäitajate kohta peaksid nad rohkem inimesi vastu võtma?

Igal aastal „jääb“ Austraaliasse ligi 50 000 inimest. Nende seas on nii neid, kes purjetavad paatidega, aga ka neid, kes tulevad esialgu viisaga, kuid kelle viisa saab läbi.
Arvatakse, et 2056.aastaks (kui mina olen juba 71aastane ehk 46 aasta pärast) kasvab Austraalia rahvastik praeguselt 22 miljonilt ligi poole võrra. Austraalia rahvastik peaks kolmekordistuma uueks sajandiks. Kogu kasvu prognoos põhineb muidugi tugeval sisserändel. Ja kõikide eelduste kohaselt peaks see püsima samal tasemel, kui mitte suurenema sõdade arvelt.

Üks huvitav fakt Austraalia sisserände kohta on ka näiteks see, et eelmisel aastal ligi 90% kõikidest asüülitaotlejatest saabus riiki lennukiga. Samal ajal jõudis Austraalia rannikule ka ligi 1700 illegaalset paati.

Ei usu, et mõni eestlaste paat ka oli, kuigi kes see siis nüüd kindalt teab..äkki mõned siiski sõudsid Ansipi kiusliku majanduslik-poliitilise režiimi käest teisele poole maakera?

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust