Otse põhisisu juurde

"English OK"

Ammusest ajast olen tahtnud kirjutada Austraalia töötamise ja tööle võtmise ja tööl olemise süsteemist.
See on siin lihtsalt nii suvaline.

Viid oma suursuguse resümee, mis on täis kõiksuguseid kogemusi ja sertifikaatide koopiaid, pilte ja enesekiitusi potentsiaalsele tööandjale.
Olen ka kokku puutunud oma töötamise kogemuse jooksul välismaalaste CV-dega. Kurb, aga tõsi, tõsi aga kurb, suurem osa toodud resümeedest läks ümberlõikamisele (A4 lõigatakse neljaks osaks) ja me saime nendest endale head märkmepaberid. Ühele poole kirjutasime, mida tuleb laost tuua, teisel pool oli kellegi sakslase või prantslase elulugu.

Tihtipeale ei viitsi tööandjad elulugusid läbi lugeda, kuigi mõned neist olid ikka päris andekad ja tehtud maksimaalselt pilkupüüdvateks, et sajast eluloost esile kerkida. Ma ikka vahel ajaviite mõttes, keskpäeval, kui rahvast polnud, lugesin ja panin igasuguseid kasulikke nippe kõrva taha. Enne, kui me need sajad elulood neljaks osaks lõikasime.

Tööandjad süvenemata persoonidesse ja nende kogemustesse võtavad mõned üksikud numbrid täiesti suvalise ja juhuslikkuse alusel välja ning kutsuvad nö „tööintervjuule“. See vestlus, aga pole mingi vestlus-intervjuu. Tööandja seletab, kuhu käivad isiklikud asjad, mida tohib töötamise ajal teha ja mida kindlasti mitte.
Mingit vestlust ei toimu, sa küll üritad oma töökogemustest rääkida, aga tööandjat väga see ei huvita. Ta vaid lisab su CV peale harilikuga „English OK“.

Oma viga, kui tuled vestlusele ilusti ja viisakalt riietatuna, samal ajal pead kohe jahukotte vedama hakkama.
Ma ei olegi sellest aru saanud. Mõned kohad, kus käinud olen, on nõudnud ametlikku riitumisstiili, samas teised tahavad kohe, et tuleksin intervjuule üleni mustas, kinniste kingade ja kinniste juustega. See käib Austraalias üsna juhuslikkuse alusel.

Ükskord käisin mingis känguru-ja krokodilliliha restorani vestlusel. Mõtlesin, et võtan oma CV ja RSA kaasa ja lähen seelikus ja kingades. Täielik läbikukkumine ikka. Saadeti koju ja öeldi, et tule teksades, kinnistes tumedates tossudes ja kauboikaabus tagasi. Ja et juuksed oleksid patsis. Teksad ja +30 kraadi ei sobi omavahel eriti kokku.
Õnneks ma ei suutnud nagu nii kümne minutiga söögikoha 30 erinevat lihatoidu nime selgeks õppida. Ütlesin, et mul on selleks natuke rohkem aega vaja. Juhataja ütles, et neil on töötajat juba täna õhtul vaja, kellel oleks menüü peas.
Ma loodan, et maailmas eksisteerib neid inimesi, kes teavad selle söögikoha krokodilli-ja känguriliha restorani toitude nimesid peast.

Selles kohas, kus ma praegu töötan, on ka huvitav töölevõtmise poliitika. Selge on muidugi see, et Austraalia tööturul kehtib teatud protektsionism. Aga vahel tundub kogu see austraallase eelistamine jabura põhimõttena ja mõnes mõttes ka organisatsiooni, firmat kahjustavana.

Töö pole raske, on vaid mõned üksikud ülesanded, mida peab tööpäeva jooksul ära tegema: lauad linnusitast puhtaks pesema, prügi kokku korjama, mis mööda muru laiali, külmkambrist jääd tooma, eesootavad sündmused ja päeva temperatuuri, õhuniiskuse tahvlile märkima ja kliente teenindama. Võin aga öelda, et mõned pikaajalised töötajad ei suuda oma ülesannetega hakkama saada ja iga kord, kui tööle tuled, on päris paljud asjad tegemata. Ah, vihm peseb lauad ja tuul viib prügi minema, öeldakse mulle ja palutakse asjade pärast vähem stressata.

Austraallastest bossid on üsna vastutulelikud ja sallivad igasuguste hilinemiste ja ootamatute sündmuste suhtes, mis ei võimalda sul tööle ilmuda, aga ainult sellisel juhul, kui sa omad Austraalia kodakondsust. Austraalia kodakondsuse omamine võimaldab sul vahetusi poole kuni tunni võrra oma soovi tahte kohaselt edasi lükata või mingis muus suunas muuta.

Samal ajal võib tööle ilmuda kergelt narkouimas ja meeletu pohmelliga ning veeta pool oma tööpäevast palmi all varjus pead ravides. Välismaalase hilinemine tähendab aga koheselt seda, et töökohast ei hoolita ja et tunde ei vajata ja et nõrga distsipliiniga töötajatega ei saa ju üldse arvestada. Kas teil Euroopas käiaksegi tööl niimoodi, küsib minu, sakslase ja prantslase käest tujukas vanaproua. Mis sest, et vaene Prantsuse backpacker hilines oma kahe kuu jooksul esimest korda ja ka siis vaid 10 minutit.

Mina püüan kõikidest siseintriigidest eemale hoida ja üldiselt pole mul kliimaksiaegse tujuka bossiga palju tegemist. Hilinenud kunagi pole, alati kümme minutit varem kohal. Mõnikord olen katnud oma hilinevaid austraallastest töökaaslasi. 
Hiljem on välja tulnud, et see on olnud väga vale tegevus. Oleksin pidanud baarist minema jalutama sellel ajal, kui öeldi. Mis sest, et kedagi teist parasjagu kohal pole.

(Juhataja oli ära läinud ja enne seda öeldanud, et lõpetaksin kell 16:30, kui järgmine inimene graafikukohaselt baari peaks jõudma. Lõpetasin aga kell 16:55, sest minu töökaaslane hilines pea pool tundi. Hetk hiljem pärast töökaaslase saabumist tuli ka juhataja, kes hakkas minuga pahandama, et ma ei lõpetanud sellisel ajal, kui ta mul käskis.Teine kord teen täpselt nii nagu kästakse:)).

PS!Minu "Hot stuff" on jälle merel ja jõuab tagasi 13 päeva pärast ehk 20.mail. 



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...