Otse põhisisu juurde

Kaljul istumine kui sport

Andresega jalgratastega East Pointile sõites ja seal ringi kolades, avastasime mälestusmärgi ja -tahvli, mille kohaselt toimusid Darwinis esimesed maailma meistrivõistlused kaljul istumises. Asja edasi uurides selgus, et linnas tegutseb Rocksitters Club, mille asutamisaastaks on 1974.

No on ikka kole lugu küll. Oleks varem teadnud, oleksime tõenäoliselt selle aktiivse spordiklubiga liitunud. Nüüd juba veidi hilja, sest paari nädala pärast jätame Darwiniga hüvasti. 

Mis mulle austraallaste juures meeldib on see, et nad on päris leidlikud ja suudavad meeletuid, plaanijärgseid alkoholitarvitamisi mõne ülla eesmärgi taha ära peita ja nii on kõigil parem. Ei mingeid süümekaid, et ainult jood ja sporti üldse ei tee. Nalja peab ometigi ju ka saama.

On jah ametlikult spordiklubi..liikmed aga väga "spordiga" ei tegele. Või noh, kui juba male jms on sport, siis miks kaljul istumine halvem sport on?

Kui meie istusime nendel kaljudel mõne tunnikese, siis maailmameistrid aastal 1977 istusid seal 5 päeva ja 1980.aastal 12 päeva. Kõva värk. 
Oleks aega,lööks rekordi üle?!
Me veel tuleme tagasi ja lööme üle, ausõna. Ainult õlut peab istumiseks piisavalt olema. Ja seltskond peab lõbus olema. Need on olulised rekordi püstitamise tingimused.

Rocksitting evolved from the great Darwin tradition of sitting down and having a few beers with ya mates. Back in 1974 a group of journalists (others dare say defence personnel) gathered at East Point Reserve on a Saturday afternoon to sink a few tinnies (cans of beer), spin a few yarns (tell a story) and watch the brilliant Sun set over the Arafura Sea.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust