Andresega jalgratastega East Pointile sõites ja seal ringi kolades, avastasime mälestusmärgi ja -tahvli, mille kohaselt toimusid Darwinis esimesed maailma meistrivõistlused kaljul istumises. Asja edasi uurides selgus, et linnas tegutseb Rocksitters Club, mille asutamisaastaks on 1974.
No on ikka kole lugu küll. Oleks varem teadnud, oleksime tõenäoliselt selle aktiivse spordiklubiga liitunud. Nüüd juba veidi hilja, sest paari nädala pärast jätame Darwiniga hüvasti.
Mis mulle austraallaste juures meeldib on see, et nad on päris leidlikud ja suudavad meeletuid, plaanijärgseid alkoholitarvitamisi mõne ülla eesmärgi taha ära peita ja nii on kõigil parem. Ei mingeid süümekaid, et ainult jood ja sporti üldse ei tee. Nalja peab ometigi ju ka saama.
On jah ametlikult spordiklubi..liikmed aga väga "spordiga" ei tegele. Või noh, kui juba male jms on sport, siis miks kaljul istumine halvem sport on?
Kui meie istusime nendel kaljudel mõne tunnikese, siis maailmameistrid aastal 1977 istusid seal 5 päeva ja 1980.aastal 12 päeva. Kõva värk.
Oleks aega,lööks rekordi üle?!
Me veel tuleme tagasi ja lööme üle, ausõna. Ainult õlut peab istumiseks piisavalt olema. Ja seltskond peab lõbus olema. Need on olulised rekordi püstitamise tingimused.
Rocksitting evolved from the great Darwin tradition of sitting down and having a few beers with ya mates. Back in 1974 a group of journalists (others dare say defence personnel) gathered at East Point Reserve on a Saturday afternoon to sink a few tinnies (cans of beer), spin a few yarns (tell a story) and watch the brilliant Sun set over the Arafura Sea.
Kommentaarid
Postita kommentaar