Ma lihtsalt ei jõua vahepeal

Vahepeal ma lihtsalt ei jõua. Saate aru? Ma lihtsalt ei jõua. 

Jõud saab otsa ja kõrvad tahavad lukku minna ning selgroog ei taha keha hoida, keha tahab hoopis kokku kukkuda ja mõistus välja lülituda. Ma lihtsalt ei jõua enam kuulata. Kuulata vahetpidamata pausideta rääkivat inimest, järjest.. pool tundi, tund või mitu tundi. Ma ei taha enam kuulata ja kuulda inimesi, kes on nii rääkimishoos, et unustavad hingamise. 

Vahel olen üks suur kõrv, kuhu võivad kõik sisse sittuda.

Vahel ma unistan, et saaks kasvõi mõne lause-väite vahele esitada, enda nime öelda, öelda midagi Ida-Euroopa riikide kaitseks, mis pidavat Vana-Euroopa rasval elama.. või lihtsalt inimlikult aevastada, keha sügada, sülge neelata, pilku korraks mujale pöörata. 

Kuula nüüd, suur kõrv, inimene laseb oma maailmavalu ning frustratsiooni välja.

 

Pärast selliseid päevi on tunne justkui oled sidrun, millest on viimsed elumahlad välja pigistatud. Ja natuke peldikuseina tunne on ka. 

Prantslased räägivad vahetpidamata, kuidas Prantsuse riik on ajalooliselt maailmas olulist rolli mänginud ja kuidas ikka sakslased head naabrid pole, kuidas Saksa naised koledad on ja kuidas Pariis maailma vingeim linn on.

Sakslased räägivad Hitlerist ja tema pärandist, mis sakslasi nüüd koormab, räägitakse sellest, kui suured maailma avastajad on ikka kõik saklased olnud ja kuidas saklased on alati alalhoidlikud ja kokkuhoidlikud olnud. Ja muidugi kohustuslik osa sellest halvast naabrist- Prantsusmaast. 

Britid räägivad sellest, kuidas on mustanahalised ja ida-eurooplased Londoni vallutanud ja bussis enam inglise keelt enam üldse ei kuule, kuidas ilm on sitt ja naabrid ilged persevestid. Ja need Saksa naised. 

Need jäävad kõikidele ette. 

Nad isegi ei vaevu korraks oma monoloogiga peatuma ja küsima, kust ma pärit olen. Äkki tunnen ennast puudutatuna?

Nende isendite analüüsimise järel tundub mulle, et Euroopa vaevleb ajaloolistes kompleksides ja ei taha ennast ise kuidagi aidata. Muudkui valatakse õli tulle, et see viha ja vaen ikka edasi elaks. 

Ja kõige selle põhjal võin öelda, et meiesugustest tilludest ja nende arvamustest, ajaloost väga ei hoolita. Sest me ju pole maailma jaoks midagi suurt avastanud, raha meil pole ja ressursse peame isegi sisse tooma.

Oh, neid suurriike ja nende kodanikke. Maailmapilt võiks veidi avaram olla. Sest kultuuri juba mitmeid sajandeid kihte.

Selles vaimus kasvabki minu patriotism.