Otse põhisisu juurde

Ma lihtsalt ei jõua vahepeal

Vahepeal ma lihtsalt ei jõua. Saate aru? Ma lihtsalt ei jõua. 

Jõud saab otsa ja kõrvad tahavad lukku minna ning selgroog ei taha keha hoida, keha tahab hoopis kokku kukkuda ja mõistus välja lülituda. Ma lihtsalt ei jõua enam kuulata. Kuulata vahetpidamata pausideta rääkivat inimest, järjest.. pool tundi, tund või mitu tundi. Ma ei taha enam kuulata ja kuulda inimesi, kes on nii rääkimishoos, et unustavad hingamise. 

Vahel olen üks suur kõrv, kuhu võivad kõik sisse sittuda.

Vahel ma unistan, et saaks kasvõi mõne lause-väite vahele esitada, enda nime öelda, öelda midagi Ida-Euroopa riikide kaitseks, mis pidavat Vana-Euroopa rasval elama.. või lihtsalt inimlikult aevastada, keha sügada, sülge neelata, pilku korraks mujale pöörata. 

Kuula nüüd, suur kõrv, inimene laseb oma maailmavalu ning frustratsiooni välja.
 
Pärast selliseid päevi on tunne justkui oled sidrun, millest on viimsed elumahlad välja pigistatud. Ja natuke peldikuseina tunne on ka. 

Prantslased räägivad vahetpidamata, kuidas Prantsuse riik on ajalooliselt maailmas olulist rolli mänginud ja kuidas ikka sakslased head naabrid pole, kuidas Saksa naised koledad on ja kuidas Pariis maailma vingeim linn on.

Sakslased räägivad Hitlerist ja tema pärandist, mis sakslasi nüüd koormab, räägitakse sellest, kui suured maailma avastajad on ikka kõik saklased olnud ja kuidas saklased on alati alalhoidlikud ja kokkuhoidlikud olnud. Ja muidugi kohustuslik osa sellest halvast naabrist- Prantsusmaast. 

Britid räägivad sellest, kuidas on mustanahalised ja ida-eurooplased Londoni vallutanud ja bussis enam inglise keelt enam üldse ei kuule, kuidas ilm on sitt ja naabrid ilged persevestid. Ja need Saksa naised. 

Need jäävad kõikidele ette. 

Nad isegi ei vaevu korraks oma monoloogiga peatuma ja küsima, kust ma pärit olen. Äkki tunnen ennast puudutatuna?

Nende isendite analüüsimise järel tundub mulle, et Euroopa vaevleb ajaloolistes kompleksides ja ei taha ennast ise kuidagi aidata. Muudkui valatakse õli tulle, et see viha ja vaen ikka edasi elaks. 

Ja kõige selle põhjal võin öelda, et meiesugustest tilludest ja nende arvamustest, ajaloost väga ei hoolita. Sest me ju pole maailma jaoks midagi suurt avastanud, raha meil pole ja ressursse peame isegi sisse tooma.

Oh, neid suurriike ja nende kodanikke. Maailmapilt võiks veidi avaram olla. Sest kultuuri juba mitmeid sajandeid kihte.

Selles vaimus kasvabki minu patriotism.  

Kommentaarid

  1. Hahaa!
    Vaesed saksa naised:)
    Alles eelmisel kuul ütles 11-aastane hispaanlane Antonio sama.
    Aga võibolla ongi Eesti probleem ses vaoshoidmises, tagasihoidlikkuses, ses "hea kuulaja" rollis. Tuleb enda eest välja astuda. Tuleb enda lugu kuulutada, mis on palju põnevam kui paljukorrutatud saksa-prantsuse-inglise kapriisid. Kui hästi kuulutada, küll siis ka kuulavad.
    Eestlasel on ikka kombeks teiste abi peale loota. Aga sa ju tead väga hästi, Viktoria, et valget laeva ei ole olemas. Nii et selle asemel, et oodata, kuni teine vaikib või mõistab, pane ta kõigepealt vaikima ja siis mõistma.
    Ei tohi endale pähe lasta istuda. Mille poolest meie siis halvemad oleme? Kõik me sündisime seemnest ja kõigil meil on kondid valged. Kas siis kirstus või tuleleekides või põõsa taga.

    VastaKustuta
  2. Kas 11-aastane Antonio teab juba midagi naistest, sh saksa naistest?
    Kuulama võid sa veel inimest saada, aga kuidas sa paned inimest maailmas ja ümberringi toimuvatest asjadest huvi tundma?

    Ja ma olen siin avastanud, et kuulamisoskus on üks oluline oskus, kohati isegi olulisem oskus, kui rääkimise- ja eneseväljendamisoskus, ja mitte kõigile pole seda antud.

    VastaKustuta
  3. Väga huvitav,väga.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Beebi Daniel passipiltide seeria