Otse põhisisu juurde

Bali- vabameelsete Meka

Austraalias olles ja austraallastega suheldes ei saanud ma kunagi sellest Bali fenomenist aru. See oleks just kui maapealne paradiis, kus naised on kuumad, alkohol on odav ja kõik on lubatud. Kõik austraallased, kes on kunagi Balil käinud, on tagasi koju Bintangi särgis tulnud.

Austraalias omandasin arvamuse, et Bali on iga austraallase unistustemaa ja tundes veidi tüüpilist aussi, kes vanusest hoolimata hoolib üliväga peopanemisest, 55. järjekordsest odavast tätoveeringu tegemisest, marihuaanast ja no worries-olemisest, olin tugeva eelarvamusega selle saare suhtes ja mõtlesin endamisi, et mis seal ikka nii erilist olla saab, saar nagu Aasia kuurortsaared ikka.

Bali on võrreldes teiste Indoneesia saartega oluliselt vabameelsem. Kuuldavasti peavad Indoneesia moslemiuslikud seda saart patupesaks. No, paljaid kehasid ja oma riistadega lehvitavaid kohalikke mehi nägime meiegi mitmel korral. Kohalikud tolereerivad bikiinisid, palja ülekehaga mööda tänavat kõndimist, alasti ujumist ja ennast suvalises ojas pesemist, muidu enda kehaga eputamist ja selle eksponeerimist. Seda samal ajal, kui naabersaared suhtuvad kõigesse eespool loetletud tegevustesse negatiivselt, sest ülejäänud suuremate Indoneesia saarte populatsioon on valdavalt moslemiusuline.

Huvitav asjaolu Bali puhul on ka see, et selle elanikkond on 95% ulatuses hinduistlik. Bali hinduism on üks omapärane ja ainulaadne, sest sel ajal, kui hinduism Balile saabus, olid saare elanikel juba oma tugevad traditsioonid, rituaalid ja uskumised välja kujunenud ja siis need segunesid hinduismiga. Arvatakse, et hinduism jõudis Balile 1019-1042.aastatel, kui Jaava hinduistlik kuningas Airlangga avaldas tugevat mõju ka Jaava idapoolsele naabrile.

Bali kohaliku kogukonna alustalaks on kollektiivne vastutustunne. Näiteks, kui menstrueeriv naine siseneb templisse ja rikub sellega reeglit, siis jumalate meelepaha langeb kogu kogukonna peale, mitte ainult reeglit rikkunud naise õlgadele.    

Religioon on Balil igal pool. Iga väiksemagi elamise juures on oma templike. Vahepeal ei saa aru, kas see on kogukonna avalik tempel või on see kellegi eratempel. Templid on uhked ja neid kasutatakse igapäevaselt rohkelt ning tihti. Bali inimesed elavad jumalatele ohverdades ja palvetades, Bali naiste peamisteks ülesanneteks on lisaks koduhoidmisele ka jumalatele igapäevaste ohverduste-korvikeste kokku panemine.

Lisaks sellele on Balil palju huvitavaid rituaale, mida teistes Indoneesia osades pole. Näiteks pidavat Bali pulma üheks kohustuslikuks osaks olema pruutpaari hammaste ühepikkuseks lihvimine. Öeldakse, et mõnedele on see protseduur üsnagi ebameeldiv, mõnedele jällegi täiesti nauditav. 

Igapäevane on ka see, et Bali tänaval kõnnivad naised ja mehed, kellel on riisiterad otsa ette kleebitud. See kuulub Bali hinduistlike rituaalide hulka. Bali vabameelsuse ja tolerantsuse kinnituseks on ka see, et turud on puitpeenistest pungil. Bali inimeste jaoks on peenis viljakuse ja jõukuse sümbol, igasuguse valehäbita tehakse kõiksuguseid tarbeesemeid peenisekujulistena. Võid endale turult tiirleva-pöörleva tiibadega peenise osta ja sellega näiteks oma kööki kaunistada.

Bali on lahe! Igati vinge kultuurielamus.

Kommentaarid

  1. Mõni aeg tagasi tulin enda arvates suurepärasele mõttele, et mu tulevases pulmas saab olema igasugu põnevaid pulmatraditsioone maailma eri paigust, sest õnne toovaid talitusi ei ole ju kunagi liiga palju... aga ma olen üpris kindel, et hammaste lihvimine jääb siiski ära. Ei, mitte üpris kindel, vaid kindlamast kindel!
    Edu seiklustel!

    VastaKustuta
  2. Liise, ära ole nüüd pirtsakas. Traditsioon on traditsioon. Miks mitte oma pulmas Bali stiilis hambaid lihvida? Mis selles halba on? :)

    VastaKustuta
  3. Väike parandus pulmatraditsioonidesse, mis loodetavasti ka Liiset natuke rahustab - ei peagi pruudikimbule-pärjale lisaks pulmainventari hulka luksepaviili arvama ;-)

    Nimelt on tegu siiski 2 eraldi tseremooniaga: pulmad ja hambaviilimine. Pulmad, nagu ikka, on kahe noore (Euroopa mõistes enamasti "liiga noore") paaripanekuks; hambaviilimine aga tähistab täisealiseks saamist. Need tseremooniad toimuvad tihtipeale korraga, kuid üks pole teise osa.

    Eksiarusaam, justkui oleks hambaviilimine pulmatseremoonia juurde kuuluv üritus, tuleneb puhtmateriaalsetest põhjustest. Nimelt on enamus perekondi-kogukondi suhteliselt tagasihoidlike eelarvetega ning iga üksikisiku iga vajaliku tseremoonia eraldi korraldamine - ja tseremooniaid on neil siin tõesti iga sündmuse tähistamiseks - käib perele lihtsalt rahaliselt üle jõu.

    Nii olengi olnud kutsutud ühele hambaviilimistseremooniale, mis korraldati selle küla pulmadega (ja veel paari küpsekssaanu hambaviilimisega) samal päeval; samuti käisin pulmas, millega paralleelselt lasi lausa 8 noort (sh peigmees) oma hambad tasaseks viilida.

    Olen kuulnud mitut põhjust, miks see viilimistraditsioon oluline olevat. Nimelt tegevat "kihvade" teiste hammastega ühepikkuseks viilimine meid vähem loomasarnaseks (ja rohkem inimlikuks). Ja mingi teine lugu seoses kurjade vaimudega oli ka..

    Vahetult pärast hambaviilimist tuleb hästi ettevaatlik olla, sest värskelt viilitud hambast võib kuri vaim kehasse minna, ja siis on paha-paha... Oeh, nad ikka usuvad siin igasugu põnevatesse kollidesse. Samas arusaadav - millegagi on ju vaja maailma müstilisust seletada. Kui haridus ja teadus ei ole piisaval tasemel, et vastuseid anda, siis tulevad sujuvalt mängu meie "nähtamatud sõbrad". Tuletagem meelde, kui hea oli meilgi omal ajal sinisilmselt öelda, et "Pätu tegi" :)

    Mulle siiski tundub jätkuvalt, et tseremoonia ainus "kuri vaim" on see, kelle käes on viil - mõistus tõrgub tunnistamast, et inimesed lasevad endal vabatahtlikult hambaemaili maha lihvida, endal rind uhkusest pakatamas...

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Beebi Daniel passipiltide seeria