Kui alguses tahtsime Balil autot rentida, siis pärast saarele saabumist, kohaliku liiklusega tutvumist ja ekspertidelt kiirkursuse võtmist, otsustasime jääda paindlikuma ja lihtsama transpordi juurde ning rentisime hoopis motorolleri.
Esimene motorolleri päev on ikka valus. Keha, eriti selle alaosa, vajab harjumist.
Esimesel päeval sõitsime läbi ligi 100 km ja niipea, kui suurematest asulatest väikestesse küladesse jõudsime, hakkas tee ääres tõeline action pihta.
Suurem osa külaelanikest hõikas mööduvatele valgenahkadele "Hellõuuu" ja lehvitas sõbralikult kätt, mõned seisid avatud peopesaga ja tahtsid sinuga sõidu pealt käeplaksu lüüa, mõned väikesed lapsed olid inglise keeles selgeks saanud sellised eluks vajalikud sõnad nagu "moni, moni, moni" ja teised "tšip, tšip, tšip".
Esimene motorolleri päev on ikka valus. Keha, eriti selle alaosa, vajab harjumist.
Esimesel päeval sõitsime läbi ligi 100 km ja niipea, kui suurematest asulatest väikestesse küladesse jõudsime, hakkas tee ääres tõeline action pihta.
Suurem osa külaelanikest hõikas mööduvatele valgenahkadele "Hellõuuu" ja lehvitas sõbralikult kätt, mõned seisid avatud peopesaga ja tahtsid sinuga sõidu pealt käeplaksu lüüa, mõned väikesed lapsed olid inglise keeles selgeks saanud sellised eluks vajalikud sõnad nagu "moni, moni, moni" ja teised "tšip, tšip, tšip".
Kui me looduskaunis kohas peatusime ja vaadet nautisime jooksid mingid Bali teismelised meie juurde ja küsisid vett, mis meil seljakoti küljes rippus. Mõned palusid endast pilti teha ja olid üpriski rahul saadud tulemusega. Üks kutt, kellest ma pilti tegin, küsis mu käest "Im beautiful?"
Muidugi sa oled, toetasin tema enesehinnangut.
Teed Bali idaosas on suurte languste ja veel suuremate tõusudega, õnneks on meil päris võimas motoroller, mis suudab mäkke ülesse viia nii Andrese kui ka minu, aga ka meie 10kilose seljakoti. Lisaks ülisõbralikele kohalikele, kellel on sind nähes alati suu kõrvuni, kohtasime tee peal ka paljaid inimesi, kes ei tundnud ennast üldsegi ebamugavalt, kui me nendest mööda sõitsime.
Mõnes kohas ristub väike jõgi, oja teega ning nendes ristumiskohtades on kohalike pesemiskohad. Kes peseb seal oma autot, kes motorollerit, kes iseennast. Ühest järjekordsest pesemiskohast möödudes ütlesin Andresele, et näed, seal kivide vahel ja kivide peal orus on jälle paljad naised. Sõidukit juhtivale ja kogu tähelepanu sellele pühendavale mehele võib selline ütlus aga saatuslikuks saada, sest mehe loomulik reaktsioon on muidugi teadagi missugune. Kus, kus, kus?
Elu keeb Bali saare teede ääres.
Mulle tundub, et ka sellest reisist saaks filmi :) Lugedes igatahes tekivad Bali teeäärsest elust elavad pildid silme ette.... Järgmiste piltideni! ;)
VastaKustuta