Otse põhisisu juurde

Rannapäev Lombokil

Täna oli meil tõeline lõõgastuspäev, sest homme hakkab füüsis vatti saama.
Ärkasime hilja (meie praeguses unerežiimis tähendab hilja ärkamine kell 9 hommikul), sõime hommikust, käisime poes ja ostsime vulkaani otsa ronimiseks vajalikke esmatarbeid. Vulkaani vallutamise esmatarvete hulka kuuluvad sellised asjad nagu šokolaad, pähklid ja muud mitte kiiresti riknevad energiarohked toiduained. Indoneesia kõrguselt teise vulkaani vallutamine on plaanis sooritada kolme päevaga.
Vulkaani kõrguseks on 3726m ja selle kraatris asub üks väike vulkaan Gunung Baru Jari.
Samuti paikneb Gunung Rinjani kraatris ka Danau Segara Anak järv (tõlkes tähendab see nimi Child of the Sea Lake).

Kahenädalase reisi jooksul pole meil veel ühtegi korralikku rannapäeva olnud. Otsustasime selle siis täna teha. Kui me saabumisjärgsel päeval mööda Lombokit tiirutasime, leidsime mitmeid erinevaid randasid, mis olid täiesti inimtühjad ja vägagi ahvatlevad. Kui aga päevitamiseks, snorgeldamiseks ja ujumiseks sobivat randa hakkasime otsima, siis..läks asi hapuks. Täna olid lained oluliselt suuremad ja võimsamad, suurem osa eemalt ilusana paistvatest randedest olid hullult prügised, räpased. Poolsurnud kodutud ja tõbised koerad hulkusid randades otsides merest kaldale uhutud prahi seast miskit söödavat.
Neljast erinevast rannast ei suutnudki me leida piisavalt puhast, prügivaba randa. Valisime siis vähemprügise Coco Beachi, kus siiski mõne tugevama tuuleiiliga lendas plastikpakendeid sülle ja selga.

Indoneesias on väga suureks probleemiks plastikprügi ja selle käitlemine. Ma ei saa aru, kuidas inimesed elavad selliste prügihunnikute keskel. Täiesti tavaline on see, et plastikprügi hunnik pannakse põlema ja see tossab kellegi maja juures mitmeid päevasid. Samas, igati teretulnud nähtus on see, et klaaspakendeid taaskasutatakse aktiivselt. Probleemiks on ehk selle puhul vaid see, et taaskasutamisel ei puhastata klaaspakendeid piisavalt, tehakse seda minimaalselt ja pole sugugi haruldane, et Fanta või Coca Cola räpases ja veidi roostemärkidega pudelis serveeritakse kohalikku päritoluga jääteed.

Nii ka sel korral. Lomboki Coco Beachi rannas tegutsev kiosk pakkus meile jääteed, mis oli Fanta pudelisse valatud (Fanta pudel oli rõvedalt must, selline tunne jäi nagu meri oli just selle kaldale visanud) ja pudelitesse olid torgatud taaskasutatud kõrred. Meil hakkas kohalikest ettevõtjatest kahju ja otsustasime neid toetada, tõenäoliselt olime tänasel päeval nende ainsad kliendid. Maksime jookide eest ära, aga neid tarvitada ei julgenud.  

Üldse, kogu see Indoneesia prügimajandus. Lombokil on see kuidagi eriti terav. Indoneesia olukord sarnaneb paljuski Gruusiale, kus mägedest voolavad alla prügijõed ja -ojad, lehmad söövad mere ääres kilekotte ja inimesed elavad prügihunnikute keskel. Lomboki puhul räägitakse turismipotentsiaalist ja muust kõigest sellisest, aga noh, kui 20 km ulatuses ei leia ühtegi prügivaba randa..siis millest me räägime?

Tundub, et inimesed elavad siinkandis südamlikus sümbioosis enda poolt tekitatud prügiga. Aga mul ajab südame pahaks. Teil ei ajaks? Kui lapsed ja noorukid ja vanad pesevad ennast kivide vahel seisvas vees, selles samas vees kus on mõned sajad kilod mädanenud ja seisunud prügi.

Kommentaarid

  1. Te peaksite oma Darwini kella Indoneesia kella vastu ära vahetama või on teil mingi isiklik teema Darwini ajaga? Eestiga ma saan aru.
    Jõudu vulkaani vallutamisel, tänud siia oma muljeid jagamast ja nõustun, et vedelev prügi on nõme.
    Peatse kohtumiseni!
    Kadri

    VastaKustuta
  2. No, ei saa praegu selliste asjadega internetis tegeleda, sest muidu jätame kogu Indoneesia internetita. Austraalia aeg on südamelähedane küll, sest 27.oktoobril oleme seal tagasi. Indoneesias oleme veel ainult 8 päeva.
    Kohtumisteni jah!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust