Otse põhisisu juurde

Sellist müügistrateegiat nagu Ubudi turul annab ikka otsida

Enne Austraaliast lahkumist tegime oma garderoobis suurpuhastuse, et mitte vanu ja kulunud riideid lennupagasi lisaraskusena kaasa vedada.

Balil tekkis riietest puudus ja otsustasime Ubudi kohalikku turgu külastada. Turg on ehitatud kahetasandiliseks. Alumisel korrusel müüakse peamiselt suveniire ja kohalikku käsitööd ning kunsti. 

Sellel tasandil liikudes ei ole müüjad üleliia pealetükkivad ja kuigi iga lett müüb peaaegu identset kraami ei ole turul jalutamine väga piinarikas. Kõik muutus, kui avastasime trepi, mis viib teisele korrusele. Seal kaubeldakse riietega. Kogu see väljapanek ei erine oluliselt 90-te keskpaiga Kadaka või Anne turust. Vahe on ehk ainult müüjate aktiivsuses.

Peatusime esimese leti juures ja ma vaatasin ühte t-särki. Paari sekundi jooksul oli kaks müüjat mind sisse piiranud ja alustasid oma bai bai tšip tšip- jutuga. Selgitasin, et ma ei ole eriti millestki huvitatud ja me otsime hoopis Viktoriale pükse.

Sellepeale siirdus üks müüjatest Viktoria juurde, teine aga üritas endiselt minule t-särki ning pükse maha ärida. Lõpuks jõudis müüja nii kaugele, et suutis minus särgi hinna vastu huvi tekitada. Spetsiaalselt sinule on täna meil erihind 75 000 ruupiat. Sellist hinda ei suuda küll mingil juhul keegi teine pakkuda, teatas müüja veenvalt. Arvutasin kiiresti välja, et see on umbes 10 Austraalia dollarit ja see tundus mulle pisut kallivõitu. Hakkasin kauplema. Hind langes 50 000 ruupia peale kohe pärast tingimise alustamist. Lõpuks olin nii hasarti läinud, et käisin kogemata välja veksli, et 40 000-ga võtan särgi ära. Oi oi, 40 000 pankrot for me, pankrot for me, but for ju OK.

Olin omale t-särgi ostnud, mida mul tegelikult vaja ei olnudki. Viktoria topiga oli enam vähem sama lugu. Selle hinda me siiski nii odavaks ei suutnud kaubelda.

Liikusime rahulolevana turu väljapääsu poole, kui märkasin lahedaid Bali pükse. Astusin müügiruumi sisse, et neid lähemalt vaadata ja samal hetkel sulges pisike meessoost müüja piltlikult minu järel ukse. You like pants, very tšip for ju, only twenty. Ma sain aru, et pükste hind on kõigest 20 000 ruupiat, mis ümberarvestatuna on umbes 2,5 dollarit. Tõesti 20, no kui nii, siis ostan ära, vastasin. Pükse jalga proovides selgus, et müüja ei teatanud mulle hinda kohalikus valuutas, vaid hoopis USA dollarites. Selle peale üritasin talle püksid tagasi ulatada ja müügiputkast välja pääseda.

See osutus aga võimatuks, sest väike mees oli päris tugev ja surus mind jõuga müügisaali tagasi. Lühikese kähmluse järel õnnestus mul siiski sellest lõksust vabaneda. OK, ok, 20 000 ok, ok, pankrot for me bat for ju 20 000, kostis ärritunud kaupmees. Hind oli hea ja tundsin ennast rahulolevana, nii et unustasin isegi meie hetk tagasi aset leidnud kähmluse. Suutsin ju ikkagi 20 dollari pealt hinna 10kordselt alla kaubelda. Astusin putkasse tagasi, et pükse uuesti jalga proovida, sest esimene kord jäi proov pooleli. Püksid sobisid, müüja pakkis need kilekotti ja ulatas mulle. Otsisin parasjagu rahakotti, et kauba eest tasuda, kui väike mees otsustas mu lühimälu proovile panna. Ja, ja 30 000 on ikka hea hind küll, mul on nüüd pankrott, aga mis seal ikka, sõnas ta vaikselt. Mis 30 000, kurat võtaks, 20 000 oli hind, milles kokku leppisime, ütlesin talle ilmselgelt ärritunult ja häält tõstes. Selle peale mees natuke kohkus ja pomises maha vaadates ok, ok, 20 000, pankrot for me.

Pärast seda põgenesime kiiresti sellelt turult, aga olime rahul, sest tegime enda arvates hea kauba. Paar päeva hiljem Bali lõunaranniku ühe turistilõksu juures asuvalt turult leidsime oma üllatuseks samad riided isegi odavama hinnaga, kui me välja kaubelda olime suutnud.
Järeldus, petta saime me ikka, aga vähemalt õppetund oli hea.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Beebi Daniel passipiltide seeria