Meie praam jõudis Lomboki saare, Lembari sadamasse õhtuhämaruses. Ma üldiselt ei salli võõrastesse kohtadesse saabumise pimeda peale jätmist, aga praktika näitab, et enamasti nii läheb. Olime varem Viktoriaga ööbimiskoha osas üksmeelele jõudnud ja praami maabumise järel hakkasime kiiresti transporti otsima, mis meid 40 km kaugusele Senggigi linna toimetaks. Nagu ikka, esimesed taksoteenuse pakkujad osutusid röövliteks.
Õnneks kohtasime ühte Šveitsi paarikest, kes sama teekonda plaanisid. Seega õnnestus meil nelja peale ühe vähem röövelliku taksojuhiga kaubale saada. Ühtegi ööbimiskohta meil muidugi valmis vaadatud ei olnud ja taksojuhi küsimuse peale, kuhu me sõita soovime, andsin kõige lihtsama majutuskoha nime, mis mul Lonely Planetit sirvides meelde oli jäänud. Hotell Elen. Aa, hotell Elen, muigas taksojuht, ja muidugi ma tean, kus see on.
Päev otsa väldanud reisist rampväsinute ja näljastena vaatasime kiiruga toa üle ja leidsime, et on okei küll.
Öeldakse, et ära kunagi mine näljasena poodi toidukraami ostma, sama käib väsinuna hotelli valimise kohta. Alles pärast maksmist märkasime räpaseid seinu, ämblikuvõrke ja värvi muutuse läbi teinud kardinaid, aga "põhiline boonus" tuli hommiku eel.
Magada saime rahulikult umbes kella kolmeni, see polnud muidugi ka teab mis rahulik, sest mingi peokoha tümps väristas meie aknaid. Väsimus oli vist nii suur, et see ei seganud.
Kella kolme paiku jõudis peolt koju meie naabertoa elanikkond. Arvan, et tegemist oli korealastega, kuid kindel pole. Igatahes, need tegelased otsustasid kell kolm hommikul meie toa ukse ees afterparty korraldada. Naer, kõva jutt ja Celine Dioni muusika oleks nagu voodi kõrvalt kostnud. Kuradi pappseinad.
Talusime seda umbes oma veerandtundi, siis läks Viktoria neid korrale kutsuma. Pärast seda oli pisut rahu, nii kauaks, kui kohalik koertekari purjus korealastelt teatepulga üle võttis ja mitmehäälselt ulguma hakkas. Ulgumine ja haugatused segunesid järgneva veerandtunni jooksul teise naabertoa elanike afteka helidega. Mis nendel koertel nüüd viga on, mõistatasime meie.
Koerad jäid vait kella nelja paiku ja ka naabrid panid muusika kinni umbes samal ajal. Ohh, lõpuks ometi saab rahu, ütlesime, kui ühest suust. Ära sõnusime, sest kella neljast hakkasid naabruses elutsevad kuked kirema. Küsisin veel Viktorialt, et milline kiremine talle rohkem meeldib, kas kukeleegu või kikerikii. See ei onud väga hea nali minu poolt, sest ta oli juba päris ärritunud.
Kukkede kiremine kestis pea 20 minutit ja koos sääsepininaga ning meie endi poolt tekitatud rütmiliste sääsetapmishelidega moodustas see päris tugevalt und häiriva meloodia. Pool neli saabus vaikus, aga see ei tähendanud veel rahulikku und.
Kusagilt hakkas tuppa immitsema tugevat praelõhna. See oli selline friteerimise ja praadimise segu ja nii häirivalt tugev, et isegi maksimumi peale keeratud lae ventilaator ei olnud väga päästev. Kui praelõhn kadus, oli kell juba 5 ja lähedal asuv mošee pani oma helitehnika tööle. Pool tundi imaami laulvat jutlust ja saimegi magama jääda.
Hommikul avastasime oma ukse eest veel puuri pistetud eksootilise linnu, kes kõikvõimalikke hääli järele matkis. Osa korealaste jorust, mis meie tuppa kuuldus ja und häiris, oli tõenäoliselt selle linnu poolt matkitud ja võimendatud. Minu naeru suutis ta igatahes peaaegu perfektselt matkida.
Päev otsa väldanud reisist rampväsinute ja näljastena vaatasime kiiruga toa üle ja leidsime, et on okei küll.
Öeldakse, et ära kunagi mine näljasena poodi toidukraami ostma, sama käib väsinuna hotelli valimise kohta. Alles pärast maksmist märkasime räpaseid seinu, ämblikuvõrke ja värvi muutuse läbi teinud kardinaid, aga "põhiline boonus" tuli hommiku eel.
Magada saime rahulikult umbes kella kolmeni, see polnud muidugi ka teab mis rahulik, sest mingi peokoha tümps väristas meie aknaid. Väsimus oli vist nii suur, et see ei seganud.
Kella kolme paiku jõudis peolt koju meie naabertoa elanikkond. Arvan, et tegemist oli korealastega, kuid kindel pole. Igatahes, need tegelased otsustasid kell kolm hommikul meie toa ukse ees afterparty korraldada. Naer, kõva jutt ja Celine Dioni muusika oleks nagu voodi kõrvalt kostnud. Kuradi pappseinad.
Talusime seda umbes oma veerandtundi, siis läks Viktoria neid korrale kutsuma. Pärast seda oli pisut rahu, nii kauaks, kui kohalik koertekari purjus korealastelt teatepulga üle võttis ja mitmehäälselt ulguma hakkas. Ulgumine ja haugatused segunesid järgneva veerandtunni jooksul teise naabertoa elanike afteka helidega. Mis nendel koertel nüüd viga on, mõistatasime meie.
Koerad jäid vait kella nelja paiku ja ka naabrid panid muusika kinni umbes samal ajal. Ohh, lõpuks ometi saab rahu, ütlesime, kui ühest suust. Ära sõnusime, sest kella neljast hakkasid naabruses elutsevad kuked kirema. Küsisin veel Viktorialt, et milline kiremine talle rohkem meeldib, kas kukeleegu või kikerikii. See ei onud väga hea nali minu poolt, sest ta oli juba päris ärritunud.
Kukkede kiremine kestis pea 20 minutit ja koos sääsepininaga ning meie endi poolt tekitatud rütmiliste sääsetapmishelidega moodustas see päris tugevalt und häiriva meloodia. Pool neli saabus vaikus, aga see ei tähendanud veel rahulikku und.
Kusagilt hakkas tuppa immitsema tugevat praelõhna. See oli selline friteerimise ja praadimise segu ja nii häirivalt tugev, et isegi maksimumi peale keeratud lae ventilaator ei olnud väga päästev. Kui praelõhn kadus, oli kell juba 5 ja lähedal asuv mošee pani oma helitehnika tööle. Pool tundi imaami laulvat jutlust ja saimegi magama jääda.
Hommikul avastasime oma ukse eest veel puuri pistetud eksootilise linnu, kes kõikvõimalikke hääli järele matkis. Osa korealaste jorust, mis meie tuppa kuuldus ja und häiris, oli tõenäoliselt selle linnu poolt matkitud ja võimendatud. Minu naeru suutis ta igatahes peaaegu perfektselt matkida.
Kommentaarid
Postita kommentaar