Otse põhisisu juurde

Häda keset Malaisia kiirteed

Ühel täiesti tavalisel ja argisel Malaisia bussi liinil juhtus kahe eestlase järgmine muinasjutuline lugu. Ühel naisterahval, nimesid siinkohal ei hakka nimetama, kelle mikropõis peab korraga pool tundi vaevalt vaid pool tassi vedelikku, tuli inimlik häda.  

Häda tuli keset kiirteed, keset valget päeva, kui sihtkohani oli veel oma 116 km. Ja kui bussijuht ei plaaninud enam ühtegi vahepeatust. 
Oh jeerum, 116 km see naisterahvas küll vastu ei pea. Hädaolukorrast teavitati ka meeskaasreisijat, aga esimestel hetketel pakkus naiselik häda mehele vaid nalja. Selle asemel, et häda ärahoidmisele kaasa aidata, rääkis mees nõmedaid selleteemalisi nalju ning aitas igati kaasa probleemi süvenemisele. 

Lõpuks, kui mees oli aru saanud, et naine ei tee mingit järjekordset nõmedat nalja, hakkasid nad koos kriisiplaani välja töötama. Võimalikeks variantideks olid istme märgamine, pluusi sisse tegemine, kilekoti või pudeli kasutamine. Kuigi olukord oli kriitiline ei läinud ükski nendest variantidest töösse, sest buss oli pilgeni rahvast täis..ja teatavasti saavad teised kaasreisijad sellest varem või hiljem aimu. 

Naine oleks tol hetkel eelistanud põie lõhkemist kõikidele teistele võimalikele variantidele..kui 40 inimese poolt avalikult kusikuks tituleerimist.

Kui mehel lõpuks naisest väga kahju hakkas, läks ta bussijuhiga rääkima. "No stops," oli nooremapoolse malai mehe konkreetne vastus. 
"Mida kuradit!Kusen siin kõik täis," oli hädalise vulkaanilise viha purse. 

Pärast seda järgnes umbes 15 minutit igatsevat pilku teeäärsete võsade poole.
Hädaline nägi naise ja mehikese kujutisega asutusi tee ääres ja mõtles vaid selle peale, kui hea oleks sinna lähedusse sattuda. Kuigi mees üritas naise mõtteid "sellest" eemale hoida, oli naise peas vaid üks: WC, WC, WC. 

Lõpuks kannatus katkes ja kuna buss möödus erinevatest WC-dest, otsustas naine bussi juhile kõrvale istuda ja natuke nutta. Nutt aitab ju alati.
Nuttu muidugi ei tulnud. See oleks olnud liiga suur füüsiline pingutus tollel hetkel. 

Naine palus alandlikult bussijuhilt peatust. Bussijuht raputas pead ja jätkas oma rida. Naine oli leidlik ja küsis bussijuhilt, kas ta tohib siis oma pissi bussi istme sisse lasta? Mille peale teatavasti bussijuht kõigepealt ehmus (et äkki naine teeb tema kõrvale?), leebus ja lubas kiiresti hädapeatuse teha.
Aga sellist naudingut, nagu naine tol hetkel selles asutuses sai, annab ikka saada. Lugu on muinasjutuline just sellepärast, et kõik olid lõpuks õnnelikud ja rõõmsad ning moodsa mugava bussi iste jäi ka kuivaks.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...