Otse põhisisu juurde

Kohalike sireenide küüsis

Tollel päeval polnudki mul plaanis ennast masseerida lasta, aga kuna ühest silmast pime tädi juba meie hotelli ukse taga nagu nii seisis ja check out-ini oli oma tund aega, siis otsustasin teda pooletunnise tööga toetada.

70ndatesse aastatesse kalduv tädike ütles mulle kurval toonil, et talle olevat öeldud, et selles kohas tahtvat kaks inimest massaaži ja need olevat meie olnud. Ja et talle on valetatud, et keegi tahab massaaži ja kui me ei taha, siis "no business today".

Tükk aega ütlesin, et ei ole tõesti huvitatud, lugesin oma raamatut edasi. Tädike muidugi seisis longus peaga minu lamamistooli kõrval ja ei rääkinudki enam midagi.. Mõtlesin ja siis hakkas kogu see jutt südamele rõhuma. No, kas mul on siis nii raske pikali olla ja mõnuleda ning siis kõige selle eest 40 000 ruupiat maksta?

Siis tuli majakesest Andres välja ja jalutas kuskile motorolleri juurde. Ükssilmne tädike kohe minu käest pärima, et kas oleme abielus. Kuna olen kuulnud, et Bali kohalikud inimesed ei saa hästi muudest staatustest aru, kui ainult abielust, otsustasin tema protsessorit säästa ja ütlesin, et oleme abielus juba küll. Very handsome mister, oli tal kohe kommentaariks öelda. Järgmiseks küsimuseks oli, et kas meil on mesinädalad. Ei hakanud ennast veel suurematesse valedesse segama ning vastasin, et ei, niisama reisime. Millest ta muidugi vist päris lõpuni aru ei saanud. Vähemalt üks suur küsimärk seisis ta otsa ees, sellise näoga oli. Vist, et kuidas saab abielupaar niisama mesinädalateta ja lasteta reisida? Ei tea.

Kui Andres maja juurde tagasi tuli, pidasin temaga nõu. Ütlesin, et massaaž teeb uimaseks ja kohe kohe pikk sõit ees ning et mis massaaži ta siin ikka teeb... Kui tahan, siis lasen homme mõnes salongis teha, sest hind on ka kallim, kui salongis.

Tädike muidugi ei jätnud jonni.

Ühtäkki avastasin ennast lamamast mingisugusel riidetükil rannamajakeste ees, palmi all ja mere ääres kaks kätepaari mind masseerimas. Ja vaid niitpeenikesed roosad stringid teiste külastajate silmade eest mu intiimseid kohti varjamas. "Very good body," jätkas tädike oma mesijuttu masseerides oma sooneliste kätega minu taguotsa.
"Strong legs and very good body," tuli teise masseeriva kätepaari suust.

"Beautiful face..very nice face...white skin," kostus sosinat palmi all.

Nii sai pooletunnisest seansist tunniajane. Neli sireeni või näkki ümbritsesid mind, rääkides pehme ja vaikse häälega sellest, kui ilus ma olen ja kuidas mu mehel, kes olevat ühes isiksuses nii džentelmen kui ka handsome, on vedanud.
Selle kõige sees üritasid sireenid mulle muidugi müüa kaelaehteid, saronge, kõrvarõngaid ja muid naiselikke vidinaid.
Mingiks ajaks suutsin ma ennast välja lülitada, kuid taustaks jäid ikka kõlama need meelitavad komplimendid ja peenelt vormistatud müügipakkumised..et kuidas mu mingi kehaosaga see ehe ikka kokku sobiks. 

Pärast tunniajast massaažiseanssi ja selle ajal korratud mantrat oli minu enesehinnang veidi kõrgem, kui tunni aja eest. Kuigi tean, et see oli vaid sireenide kaval müügistrateegia: meelitada oma mesijutuga naisi nende teenuseid kasutama, neilt midagi ostma. Ja nad kasutavad samu nippe kõikide naiste peal. Komplimendid on ju naiste nõrkus, naised armastavad kõrvadega.

Massaaž ise polnud midagi erilist ja midagi juurde andvat, pigem sarnanes see ihupiima keha sisse määrimisega.
Kuid tunni ajaga ja üsna piiratud sõnavaraga suutsid tädid minu enesetunnet parandada veidi küll. 

Unustasin täiesti ära, et tädi oli alguses kurtnud, et kui ma massaaži teha ei lase, siis "no business today" ja küsisin, et mitmes klient ma siis keskpäevaks neil olen. Tädi oli vist ka endised ütlused unustanud ja vastas, et juba kuues. Et hea päev täna.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust