Otse põhisisu juurde

Kohalike sireenide küüsis

Tollel päeval polnudki mul plaanis ennast masseerida lasta, aga kuna ühest silmast pime tädi juba meie hotelli ukse taga nagu nii seisis ja check out-ini oli oma tund aega, siis otsustasin teda pooletunnise tööga toetada.

70ndatesse aastatesse kalduv tädike ütles mulle kurval toonil, et talle olevat öeldud, et selles kohas tahtvat kaks inimest massaaži ja need olevat meie olnud. Ja et talle on valetatud, et keegi tahab massaaži ja kui me ei taha, siis "no business today".

Tükk aega ütlesin, et ei ole tõesti huvitatud, lugesin oma raamatut edasi. Tädike muidugi seisis longus peaga minu lamamistooli kõrval ja ei rääkinudki enam midagi.. Mõtlesin ja siis hakkas kogu see jutt südamele rõhuma. No, kas mul on siis nii raske pikali olla ja mõnuleda ning siis kõige selle eest 40 000 ruupiat maksta?

Siis tuli majakesest Andres välja ja jalutas kuskile motorolleri juurde. Ükssilmne tädike kohe minu käest pärima, et kas oleme abielus. Kuna olen kuulnud, et Bali kohalikud inimesed ei saa hästi muudest staatustest aru, kui ainult abielust, otsustasin tema protsessorit säästa ja ütlesin, et oleme abielus juba küll. Very handsome mister, oli tal kohe kommentaariks öelda. Järgmiseks küsimuseks oli, et kas meil on mesinädalad. Ei hakanud ennast veel suurematesse valedesse segama ning vastasin, et ei, niisama reisime. Millest ta muidugi vist päris lõpuni aru ei saanud. Vähemalt üks suur küsimärk seisis ta otsa ees, sellise näoga oli. Vist, et kuidas saab abielupaar niisama mesinädalateta ja lasteta reisida? Ei tea.

Kui Andres maja juurde tagasi tuli, pidasin temaga nõu. Ütlesin, et massaaž teeb uimaseks ja kohe kohe pikk sõit ees ning et mis massaaži ta siin ikka teeb... Kui tahan, siis lasen homme mõnes salongis teha, sest hind on ka kallim, kui salongis.

Tädike muidugi ei jätnud jonni.

Ühtäkki avastasin ennast lamamast mingisugusel riidetükil rannamajakeste ees, palmi all ja mere ääres kaks kätepaari mind masseerimas. Ja vaid niitpeenikesed roosad stringid teiste külastajate silmade eest mu intiimseid kohti varjamas. "Very good body," jätkas tädike oma mesijuttu masseerides oma sooneliste kätega minu taguotsa.
"Strong legs and very good body," tuli teise masseeriva kätepaari suust.

"Beautiful face..very nice face...white skin," kostus sosinat palmi all.

Nii sai pooletunnisest seansist tunniajane. Neli sireeni või näkki ümbritsesid mind, rääkides pehme ja vaikse häälega sellest, kui ilus ma olen ja kuidas mu mehel, kes olevat ühes isiksuses nii džentelmen kui ka handsome, on vedanud.
Selle kõige sees üritasid sireenid mulle muidugi müüa kaelaehteid, saronge, kõrvarõngaid ja muid naiselikke vidinaid.
Mingiks ajaks suutsin ma ennast välja lülitada, kuid taustaks jäid ikka kõlama need meelitavad komplimendid ja peenelt vormistatud müügipakkumised..et kuidas mu mingi kehaosaga see ehe ikka kokku sobiks. 

Pärast tunniajast massaažiseanssi ja selle ajal korratud mantrat oli minu enesehinnang veidi kõrgem, kui tunni aja eest. Kuigi tean, et see oli vaid sireenide kaval müügistrateegia: meelitada oma mesijutuga naisi nende teenuseid kasutama, neilt midagi ostma. Ja nad kasutavad samu nippe kõikide naiste peal. Komplimendid on ju naiste nõrkus, naised armastavad kõrvadega.

Massaaž ise polnud midagi erilist ja midagi juurde andvat, pigem sarnanes see ihupiima keha sisse määrimisega.
Kuid tunni ajaga ja üsna piiratud sõnavaraga suutsid tädid minu enesetunnet parandada veidi küll. 

Unustasin täiesti ära, et tädi oli alguses kurtnud, et kui ma massaaži teha ei lase, siis "no business today" ja küsisin, et mitmes klient ma siis keskpäevaks neil olen. Tädi oli vist ka endised ütlused unustanud ja vastas, et juba kuues. Et hea päev täna.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...