Otse põhisisu juurde

Miks me aasta jooksul Indiasse peame minema

Ei oskagi nüüd öelda, kas see oli halb või hea, et me üks päev varem Denpasari lennujaama jõudsime ja olime sunnitud ühe öö Kuta linnas veetma. Sellele ööle järgneval päeval juhtus meiega huvitav seik tänu millele peame nüüd aasta jooksul Indiasse reisima.

Olime vaevalt paarsada meetrit hotellist ranna poole jalutanud, kui meid kõnetas üks pisike tume mees. Ta palus meil peatuda ja hakkas midagi pakkuma, nagu enamik selliseid mehi Balil. Esialgu üritasime teda eirata ja temast mööda jalutada, aga aktiivne peaaegu allameetrimehike suutis meile ikkagi ühe ümbrikutaolise flaieri pihku suruda ning palus see koheselt avada. No mis seal ikka, aega ju oli, peatusime ja avasime ümbrikud. Viktoria avatud ümbrikut nähes läks mees veidi elevile ja andis mõista, et Viktoria võitis just kaks nende hotelli logoga t-särki ja saab need kätte nende hotellist, mis ei asu eriti kaugel. Arvasime siiski, et tegemist on nagu nii mingisuguse skeem-pettusega ja üritasime väikese Aasia mehe küüsist välja rabeleda.

Mees püüdis meile selgitada, mis värk on, aga kuna Indoneesia kõiksugused tänavategelased olid meid selle aja peale nii ära tüüdanud, tahtsime teda kuulamata minema minna. Siiski suutis kirglik ja aktiivne Aasia mehike aeglasevõitu ja hommikuuimas olevatele eestlastele selgitada, et tema tööandjaks on suur rahvusvaheline hotellikett, mis antud hetkel teeb Balil hotellide promo.

Mees vaatas seejärel minu ümbrikusse ja oh sa juudas, kus siis läks alles selle peale elevile.
Wow, wow sir you are very lucky, you just won the star prize. Keegi pole sellist auhinda viimase kahe kuu jooksul võitnud ja minul peab eriliselt õnnelik käsi olema, üritas vennike meid loosiõnnes veenda. See tundus muidugi eriti kahtlasena, sest tüüp ise ulatas need ümbrikud meile, loosiõnnega siin küll midagi pistmist ei olnud.

Jajah, vastasin väikemehe rahulduseks üsna külmal ja ükskõiksel toonil ja küsisin, et mis ma siis võitsin. Ühe kolmest auhinnast, kas 500 dollarit sularahas, 2 nädalat majutust sama hotelliketi lukshotellis Indias, Balil või Tais või digikaamera. Selleks, et see välja selgitada, mis ma võitsin ja et Viktoria oma t-särgid kätte saaks, pidime me ainult tunnikeseks nende hotelli minema ja reklaamijuttu kuulama.

Midagi meil ju otseselt plaanis polnud ja lennuki väljumiseni oli ka aega küllaga. No hea küll, mis seal ikka, taksoga viidi meid tasuta hotelli kohale ja lubati samasse kohta ka tagasi tuua.
Pärast omavahelist nõupidamist jõudsime järeldusele, et palju raha nad meilt välja petta ei saa. Meile on ju viimasel ajal nagu nii kombeks kõiksuguseid väljapetjaid toetada..

Taksos tänas pisike mehike mind siiralt ja ütles, et tänu minule saab ta nüüd oma ülemuselt 50 dollarit preemiat, sest seda auhinda ei ole juba nii kaua keegi saanud ja see on tema jaoks suur sündmus. Taksos uuris mees veel minu ja Viktoria suhteseisu kohta ja selle kohta, kust me pärit oleme ning kas meil on kindel töökoht. Nimelt, auhinnasaajaks kvalifitseeruvad ainult paarid, kes on juba vähemalt 2 aastat koos elanud, kellest üks on vähemalt 27aastane ja mõlemad peavad omama püsivat töökohta. Samuti on suureks eeliseks, kui sa elad Austraalias. Kuna meie päris täpselt kõikidele tingimustele ei vastanud, siis palus mehike meil hotelli asjapulkadele meie andmeid veidi moonutada, et asjad lihtsamini läheks ja me ikka kvalifitseeruks ning tema oma 50 dollarit preemiat saaks.

Asi tundus pisut kahtlane, aga samas loogiline. Hotellid teevad promo ainult potentsiaalsetele klientidele ja selliste hotellide potentsiaalsetel klientidel peab vingelt raha olema. Sellepärast kordasime koos paar korda meie ilustatud loo läbi ja olimegi jõudnud hotelli kontorisse.

Kontoris pidime täitma ankeedi, kuhu sai kõik kirja täpselt nii nagu kokku leppisime ja kõik tundus klappivat. Siis selgus, et hotelli müügijuhil on teine klient ja meie peame 2 tundi järge ootama, et esitlusele pääseda. Sellega Viktoria nõus ei olnud öeldes, et me ei saa kahe tunni pärast tagasi tulla.
Olgu-olgu, teatas administraator, me anname teile auhinnad niisama kätte. Pääsesime üsna lihtsalt hotelli tunniajasest promojutust (tegelikult meil mingeid päevaplaane polnud, me lihtsalt ei viitsinud selle asja pärast tagasi tulla). Viktoria sai kaks t-särki ja mina vautšeri 2-nädalasele majutusele India viietärni lukshotellis.

Ikka veel kahtlus hinges tänasime ja lahkusime. Nüüdseks oleme netist järgi uurinud ja hotelliketi tausta googeldanud ja tundub, et 99% tõenäosusega võitsime tõepoolest selle majutuse.

Nii et järgmine aasta Indiasse minek. 

(sest vautšeri peab ju aasta jooksul ära realiseerima)

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust