Otse põhisisu juurde

Miks üks naine lõunat süües nuttis


Teatavasti on päris paljud Aasia toidud originaalis üsnagi vürtsikad. Maitsekad, piprased, tšillised, teravad. Ma olen ennast siiani kõikidest teravatest elamustest säästnud ja iga toidutellimusega palunud "not spicy". Üldjuhul on seda palvet täidetud.

Ühel päeval sõime lõunat kuskil sojatoitude söögikohas tee ääres ja tellisime Andresega mõlemad Indoneesia kohalikku nuudlirooga Mie Gorengi- nuudlid kana ja juurviljadega. Toit oli serveeritud üsna väikesel taldrikul ja me ei märganud kumbki, et taldrikul peitsid ennast herneste, kurkide ja porgandite vahele ka pisikesed rohelised tšillikaunad.

Hammustasime tšillit Andresega samaaegselt. Ainult selle vahega, et kui ma seda hammustasin ja mäluda proovisin, sai Andres minu näoilme järgi aru, et midagi on valesti ning sülitas oma portsjoni välja. Mina rumaluke juhindudes nõuandest, et toitu tuleb korralikult mäluda, purustasin oma hammastega kauna ikka mitmeid kordi. Siis sain alles aru, et kurk ja hernes maitseb täna kuidagi liiga mõrult ja teravalt.

Suus läks põrgu lahti. Kõigepealt proovisin oksendada. Kuna asjaga oli päris kiire, siis ei suutnud mingist lauaetiketist kinni pidada ja ei jõudnud oma lõunasöögikaaslaste ees (õnneks sõime välikohvikus) söögilaua kõrvale oksendamise pärast vabandada.
 
Pisarad voolasid üle mu näo ja suus tulitas..see tulitamine progresseerus ja jõudis juba mu ninasse, silmadesse. Piltlikult võiks öelda, et mu kõrvadest tuli kuuma auru välja. 

Pärast seda proovisin mandariine peale süüa. Hea, et koortega nahka ei pistnud, sest nii kiire oli.
Suus oli tuline.
Mahlased mandariinid ei võtnud väikese tšilli maitset siiski suust ära. Jätkasin hävitamist ja sõin kõike, mis ette jäi ja mis vähegi turvaline välja nägi.
Kaaslaste söökide maitsestamata tomatite ja kurkide lõigud.
Suhkrutükid.
Vesi.
Tee.
Veelkord mandariinid.
Veelkord suhkrutükid.

Kuni ühel hetkel hakkasin ma jälle toidu maitset tundma ja sain oma toiduga jätkata. Samal ajal istus sama laua taga kuum indoneeslanna, kes ütles, et ta sööb selliseid tšillisid vabalt, silma pilgutamata. 
Ta demonstreeris meile roheliste tšillikaunade söömist ja ükski näolihas ei tõmmelnud tema näos, silmad ei hakanud pisaravedelikku eraldama. Tema sõnul polnud tegemist üldsegi väga tšillise tšilliga. 

Kuid minu jaoks oli see minu elu kõige teravam kogemus.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust