Otse põhisisu juurde

Raudmehed tulemäel


Rännak vulkaan Rinjani otsa oli meie jaoks väga raske füüsiline katsumus. Siiski nägime inimesi, kelle jaoks pea 45-kraadise nurga all olevast astmelisest ja lõputuna tunduvast nõlvast üles- ja allaronimine erilisi probleeme ei tekitanud. Need olid meie porterid ehk kandjad.

Viie turist-mägironija kohta kolm porterit. Selline suhe on paras, et kogu turistidele eluks vajalik kraam mäkke toimetada ja jäänused ning prügi hiljem alla tagasi. Need mehed ronivad mäkke 2 korda nädalas ja vaid harva saavad 2-3 puhkepäeva nautida. 3-päevase ronimise jaoks kandis iga porter umbes 20 kg raskust kandamit. Kandamiks on telgid, magamiskotid, magamismatid, toit ja vesi. Kogu see kraam seotakse tasakaalustatult bambusteiba mõlemasse otsa, teivas õlale ja minek. Kui mehed ise rauast pole, siis nende õlad on seda kindlasti. Kogu 20 kg raskus langeb ühele õlale.

Ma ise kandsin selle ronimise ajal umbes 10 kg raskust seljakotti ja viimasel päeval tundus nagu kott oleks 100-kiloseks muutunud, aga neid mehi ei kõigutanud ja väsitanud miski. Tähelepanuväärne oli ka fakt, et porterite lemmikuteks ronimisjalanõudeks on lihtsad varbavaheplätud.

See on ebareaalne, ma ei mõista siiamaani, kuidas on võimalik nendega ronida. Hea küll, kui mäest üles veel kuidagi saaks, siis allatulekut ma küll ette ei kujuta. Meie ronisime jooksujalatsites ja alla tulles libisesin mina vähemalt 4-5 korda nii, et olin sunnitud päris valusalt istmikuga maad puudutama.

Porterid samal ajal jooksid plätudes meist mööda. Vahepeal oleksid tahavaatepeeglid päris kasulikud olnud, nii suur oli meie ja nende kiiruste vahe.

Meil kulus viimasest baaslaagrist mäenõlva algusesse laskumiseks ligikaudu kolm tundi, mis on normaalne, vähemalt giidi arvates. Kandjad jooksevad selle maa tunniga läbi.
Ma saan aru, et allatulek on lihtsam ja veepudelid tühjad ning toit ära söödud. Mulle tundub see ikkagi võimatuna.

Samal ajal, kui need raudmehed mäest üles ronisid, oli neil kombeks ohtralt ja vahetpidamata suitsetada. Milleks need mehed siis võimelised oleksid, kui nad ei suitsetaks? Arvatavasti suudaks nad maratonidistantsi 30-kraadisest tõusust üles joosta. Enda eest rääkisid muidu kleenukeste meeste säärelihased. Need olid proportsioonist väljas ja eriliselt suureks arenenud.

Kurvaks tegi meeste töötingimuste nägemine. Nad töötavad küll imekaunis ümbruses, puhtas õhus ja vaikuses, aga tööandja võiks oma meeste vastu veidi rohkem respekti näidata ja vähemalt elementaarsete asjade, nagu tööriided ja magamistingimuste, eest hoolitseda.

Öö viimases laagris oli jäiselt külm ja tugev tuul vihises pidevalt ja erinevatest suundadest. Kui porterid püstitasid meie jaoks kaasaegsed telgid, siis ise ronisid nad presendi alla, mis oli A-kujuliselt üles pandud ning mõlemast otsast lahtine. Esimesel hommikul ärgates nägime, kuidas mõned neist lausa värisesid. Järgmiseks ööks andsime neile oma kaasavõetud vihmakeebid ja tuulejoped, et meestel vähegi tuulevarju oleks. Küsisime giidilt, et kas sellised tingimused ongi normaalsed. Ta vastas, et ei ole, aga kuna on tipphooaeg ja palju turiste, siis hetkel töötajatele telke ei jätku.
 
Raudmehed on nad igal juhul.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust