Otse põhisisu juurde

Ho Chi Minh ehk Saigon

Saabusime täna hommikul kell 10 kohaliku aja järgi Vietnami rahvarohkemasse linna Ho Chi Minh Citysse, vanemad inimesed teavad seda linna vist rohkem Saigoni nime all. 
Eestiga on ajavahe 5 tundi (meil siinkandis saab päev viis tundi varem otsa, kui Eestis). 

Väliste vaatluste põhjal tundub, et 1976.aastal tehtud nime muutusega pole paljud veel harjunud ning 8 miljoniga ülerahvastatud ülitiheda asustustihendusega linna kutsutakse harjumusest ikka veel Saigoniks.  Oo, Saigon. Ehk siis Ho Chi Minh, see on küll Vietnami suurim linn ja päris oluline keskus, kuid pole pealinn. Pealinn asub põhjas ja kannab nime Hanoi. 
Kroonilistele meie pärast muretsejatele ja stressipallidele ütleks, et Vietnami sõda lõppes juba 1975.aastal ja siin on kõik rahulik. Eesti ja Vietnami vahel sõlmiti diplomaatilised suhted 20.veebruaril 1992.aastal. 
Ei mingit sõjategevust.

Lennukist nägime linna kohal stabiilset püsivat sudupilve- heitgaasidest ja kõikvõimalikust õhku paiskuvast reostusest küllastunud pilve. Värsket õhku on siin tõepoolest vähevõitu. Linnas on päris palju mootorsõidukeid, jalamehi me tänase jalutuspäeva jooksul praktiliselt ei näinudki. Teeületamistest ja üldisest liikluspildist ma üldse parem ei hakka rääkimagi, kõiksugused Vietnami giidiraamatud soovitavad enesetapjalikult sõiduteele sõidukite keskele astuda, olla lõõgastunud ja rahulik ning lennelda justkui liblikas õielt õiele, olles niimoodi osa Vietnami liiklusest. 
Niimoodi pidavat siin ellu jääma.

Vietnam on sotsialistlik-kommunistlik vennasvabariik ja riigi (suurim partei) kommunistlikku ideoloogiat toetab 2 miljonit inimest (86 miljonist).
Et mitte levitada kommunistlikule riigikorrale vaenulikke ideid, on Vietnami riik ära keelanud mõned sotsiaalvõrgustikud, nende hulgas ka Facebooki.
Imestan, et blogspot pole veel blokeeritud. Aga jah, kui Lenin arvas, et rahva oopiumiks on religioon, siis kaasaegsele inimesele on oopiumiks kõiksugused infot ülihelikiirusel jagavad ja levitavad sotsiaalvõrgustikud.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust