Otse põhisisu juurde

Ho Chi Minh ehk Saigon

Saabusime täna hommikul kell 10 kohaliku aja järgi Vietnami rahvarohkemasse linna Ho Chi Minh Citysse, vanemad inimesed teavad seda linna vist rohkem Saigoni nime all. 
Eestiga on ajavahe 5 tundi (meil siinkandis saab päev viis tundi varem otsa, kui Eestis). 

Väliste vaatluste põhjal tundub, et 1976.aastal tehtud nime muutusega pole paljud veel harjunud ning 8 miljoniga ülerahvastatud ülitiheda asustustihendusega linna kutsutakse harjumusest ikka veel Saigoniks.  Oo, Saigon. Ehk siis Ho Chi Minh, see on küll Vietnami suurim linn ja päris oluline keskus, kuid pole pealinn. Pealinn asub põhjas ja kannab nime Hanoi. 
Kroonilistele meie pärast muretsejatele ja stressipallidele ütleks, et Vietnami sõda lõppes juba 1975.aastal ja siin on kõik rahulik. Eesti ja Vietnami vahel sõlmiti diplomaatilised suhted 20.veebruaril 1992.aastal. 
Ei mingit sõjategevust.

Lennukist nägime linna kohal stabiilset püsivat sudupilve- heitgaasidest ja kõikvõimalikust õhku paiskuvast reostusest küllastunud pilve. Värsket õhku on siin tõepoolest vähevõitu. Linnas on päris palju mootorsõidukeid, jalamehi me tänase jalutuspäeva jooksul praktiliselt ei näinudki. Teeületamistest ja üldisest liikluspildist ma üldse parem ei hakka rääkimagi, kõiksugused Vietnami giidiraamatud soovitavad enesetapjalikult sõiduteele sõidukite keskele astuda, olla lõõgastunud ja rahulik ning lennelda justkui liblikas õielt õiele, olles niimoodi osa Vietnami liiklusest. 
Niimoodi pidavat siin ellu jääma.

Vietnam on sotsialistlik-kommunistlik vennasvabariik ja riigi (suurim partei) kommunistlikku ideoloogiat toetab 2 miljonit inimest (86 miljonist).
Et mitte levitada kommunistlikule riigikorrale vaenulikke ideid, on Vietnami riik ära keelanud mõned sotsiaalvõrgustikud, nende hulgas ka Facebooki.
Imestan, et blogspot pole veel blokeeritud. Aga jah, kui Lenin arvas, et rahva oopiumiks on religioon, siis kaasaegsele inimesele on oopiumiks kõiksugused infot ülihelikiirusel jagavad ja levitavad sotsiaalvõrgustikud.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...