Onu Ho linn on kaootiline, aasiapäraselt räpane, väsitav, undav, sumisev, tudisev, röökiv, karjuv...väga elav. Nagu sellised suurlinnad ikka. Avastasime, et linna kõige populaarsemaks äriks on seifibisnes. Lihtsalt igal nurgal on seife müügiks. Igas suuruses, igasugusest materjalist, igasuguseks otstarbeks. Huvitav, kas eritellimusi ka tehakse? Näiteks automõõtmelisi seife?
Kui kohalikud vaid oleksid mingeid muid keeli osanud, oleksime nendega pidanud pikki vestlusi. Aga inglise keelt rääkiv või lihtsalt inglise keele või muid rahvusvahelisi väljendeid mõistev vietnamlane on siin riigis tõeline rariteet. Suhtlemise ja reisimise hõlbustamiseks alustasime vietnami keele õppimisega, kuigi keel ei ole üldse lihtne. Oma olemuselt meenutab vietnami keel hiina keelt, meie õnneks kasutavad vietnamlased vähemalt ladinastatud tähestikku.
Üks Ho Chi Minhi peatänavatest
Esialgu plaanime selgeks saada sellised väljendid nagu "ära peta mind" ja "see on liiga kallis" ning "ma ei ole sellest loteriipiletist huvitatud". Pidevad tüngategemised jätavad mõruda maigu suhu, kuid proovime sellest üle olla ja 80-200% tegelikust hinnast rohkem maksmisi mitte südamesse võtta. Nad ju tahavad ka ära elada.
Ho Chi Minhis, Saigonis, Onukese Ho linnas on üsna märkimisväärne (=märkamisväärne) arhitektuur. Vietnami arhitektuuri on tugevalt mõjutanud Prantsuse koloniaalajastu ning hiljem juba ideoloogiline vaimne isa-juht Nõukogude Liit. Sellepärast näebki Ho Chi Minhi tänavatel kõikjal sovjetlikku ehituslaadi ja mõningaid prantsusepäraseid hooneid, viimaseid kahjuks lagunemas. Ma ikka iga kord imestan, et kui kole võib üks sovjetlikus stiilis obelisk, muuseum või maja olla. Aga see riik suudab taaskord üllatada.
Ma olen ise taasiseseisvunud Eesti laps, nõukogude aega praktiliselt üldse ei mäleta, seega kõiksugused punalipud, sirbid, vasarad ning viisnurgad peaksid minu jaoks olema üsna võõrad sümbolid ja peaksin nende suhtes üsna ükskõikne olema. Andresel see-eest õnnestus omal ajal isegi oktoobrilapseks saada.
Siinsetel tänavatel neid näeb neid sümboleid päris tihti ja palju. Just üks päev Andresega arutasime, mis tundeid tekitavad need sümbolid. Tõdesime mõlemad, et pigem tekib sirbi ja vasara, viisnurga nägemisel mingi kirjeldamatu negatiivne, ebameeldiv emotsioon.
Kuna paljud Ho Chi Minhi kultuuriasutused on täis ideoloogilist propaganat ja ühepoolset nägemust ajaloolistest sündmustest, ja ausalt öeldes töölisklassi revolutsiooni võidusündmused meid väga ei köitnud ka, otsustasime külastada vaid väga erilisi ja soovitatud muuseume.
Vietnami liberaliseerimise käigus muudeti Ameerika sõjakuritegude muuseum (veel varem kandis see muuseum nime Ameerika imperialismi sõjakuritegude ja nukuvalitsuse näitusemaja) sõjamälestuste muuseumiks. Lisaks sõjariistadele on seal päris võimas ja emotsioone tekitav fotokollektsioon läbi mitme korruse!
Kopterid, lennukid, relvad. Pildid ohvritest mõlemal pool, uudisvoogudes kajastamata sündmustest, tagajärgedest ja sõjaohvritest. Vietnami sõja käigus langenud sõduritest, kui ka tsiviilisikutest.
Neile, keda paelub fotograafiakunst ja ajalugu, tekitab selle kollektsiooni läbi vaatamine topeltelamuse.
War Remnants Museum
Vietnami hotellide hinnatase lubab meil 10-15 dollari eest ööbida päris luksuslikes hotellides. Seega naudime praegu veidi luksust. Kui Malaisias saab paarisaja krooni eest voodisuuruse toa, kus ei ole ruumi isegi kohvrit, seljakotti lahti pakkida, konditsioneerist võid vaid unistada ja aken on seal juba täielik luksusese, siis Vietnamis saab selle sama raha eest ööbida tunduvalt paremates hotellides. Toas on wifi, vannituba vanniga, televisioon ja rahvusvahelised telekanalid, minibaar, tansupõranda jagu ruumi, kolm akent ning imeline vaade. Mõnikord on selle hinna sees ka buffee-hommikusöök.
Kui kohalikud vaid oleksid mingeid muid keeli osanud, oleksime nendega pidanud pikki vestlusi. Aga inglise keelt rääkiv või lihtsalt inglise keele või muid rahvusvahelisi väljendeid mõistev vietnamlane on siin riigis tõeline rariteet. Suhtlemise ja reisimise hõlbustamiseks alustasime vietnami keele õppimisega, kuigi keel ei ole üldse lihtne. Oma olemuselt meenutab vietnami keel hiina keelt, meie õnneks kasutavad vietnamlased vähemalt ladinastatud tähestikku.
Esialgu plaanime selgeks saada sellised väljendid nagu "ära peta mind" ja "see on liiga kallis" ning "ma ei ole sellest loteriipiletist huvitatud". Pidevad tüngategemised jätavad mõruda maigu suhu, kuid proovime sellest üle olla ja 80-200% tegelikust hinnast rohkem maksmisi mitte südamesse võtta. Nad ju tahavad ka ära elada.
Ho Chi Minhis, Saigonis, Onukese Ho linnas on üsna märkimisväärne (=märkamisväärne) arhitektuur. Vietnami arhitektuuri on tugevalt mõjutanud Prantsuse koloniaalajastu ning hiljem juba ideoloogiline vaimne isa-juht Nõukogude Liit. Sellepärast näebki Ho Chi Minhi tänavatel kõikjal sovjetlikku ehituslaadi ja mõningaid prantsusepäraseid hooneid, viimaseid kahjuks lagunemas. Ma ikka iga kord imestan, et kui kole võib üks sovjetlikus stiilis obelisk, muuseum või maja olla. Aga see riik suudab taaskord üllatada.
Ma olen ise taasiseseisvunud Eesti laps, nõukogude aega praktiliselt üldse ei mäleta, seega kõiksugused punalipud, sirbid, vasarad ning viisnurgad peaksid minu jaoks olema üsna võõrad sümbolid ja peaksin nende suhtes üsna ükskõikne olema. Andresel see-eest õnnestus omal ajal isegi oktoobrilapseks saada.
Siinsetel tänavatel neid näeb neid sümboleid päris tihti ja palju. Just üks päev Andresega arutasime, mis tundeid tekitavad need sümbolid. Tõdesime mõlemad, et pigem tekib sirbi ja vasara, viisnurga nägemisel mingi kirjeldamatu negatiivne, ebameeldiv emotsioon.
Kuna paljud Ho Chi Minhi kultuuriasutused on täis ideoloogilist propaganat ja ühepoolset nägemust ajaloolistest sündmustest, ja ausalt öeldes töölisklassi revolutsiooni võidusündmused meid väga ei köitnud ka, otsustasime külastada vaid väga erilisi ja soovitatud muuseume.
Vietnami liberaliseerimise käigus muudeti Ameerika sõjakuritegude muuseum (veel varem kandis see muuseum nime Ameerika imperialismi sõjakuritegude ja nukuvalitsuse näitusemaja) sõjamälestuste muuseumiks. Lisaks sõjariistadele on seal päris võimas ja emotsioone tekitav fotokollektsioon läbi mitme korruse!
Kopterid, lennukid, relvad. Pildid ohvritest mõlemal pool, uudisvoogudes kajastamata sündmustest, tagajärgedest ja sõjaohvritest. Vietnami sõja käigus langenud sõduritest, kui ka tsiviilisikutest.
Neile, keda paelub fotograafiakunst ja ajalugu, tekitab selle kollektsiooni läbi vaatamine topeltelamuse.
Vietnami hotellide hinnatase lubab meil 10-15 dollari eest ööbida päris luksuslikes hotellides. Seega naudime praegu veidi luksust. Kui Malaisias saab paarisaja krooni eest voodisuuruse toa, kus ei ole ruumi isegi kohvrit, seljakotti lahti pakkida, konditsioneerist võid vaid unistada ja aken on seal juba täielik luksusese, siis Vietnamis saab selle sama raha eest ööbida tunduvalt paremates hotellides. Toas on wifi, vannituba vanniga, televisioon ja rahvusvahelised telekanalid, minibaar, tansupõranda jagu ruumi, kolm akent ning imeline vaade. Mõnikord on selle hinna sees ka buffee-hommikusöök.
Kommentaarid
Postita kommentaar