Otse põhisisu juurde

Onu Ho linn- Vietnami seifiäri pealinn

Onu Ho linn on kaootiline, aasiapäraselt räpane, väsitav, undav, sumisev, tudisev, röökiv, karjuv...väga elav. Nagu sellised suurlinnad ikka. Avastasime, et linna kõige populaarsemaks äriks on seifibisnes. Lihtsalt igal nurgal on seife müügiks. Igas suuruses, igasugusest materjalist, igasuguseks otstarbeks. Huvitav, kas eritellimusi ka tehakse? Näiteks automõõtmelisi seife?

Kui kohalikud vaid oleksid mingeid muid keeli osanud, oleksime nendega pidanud pikki vestlusi. Aga inglise keelt rääkiv või lihtsalt inglise keele või muid rahvusvahelisi väljendeid mõistev vietnamlane on siin riigis tõeline rariteet. Suhtlemise ja reisimise hõlbustamiseks alustasime vietnami keele õppimisega, kuigi keel ei ole üldse lihtne. Oma olemuselt meenutab vietnami keel hiina keelt, meie õnneks kasutavad vietnamlased vähemalt ladinastatud tähestikku.

                                                          Üks Ho Chi Minhi peatänavatest

Esialgu plaanime selgeks saada sellised väljendid nagu "ära peta mind" ja "see on liiga kallis" ning "ma ei ole sellest loteriipiletist huvitatud". Pidevad tüngategemised jätavad mõruda maigu suhu, kuid proovime sellest üle olla ja 80-200% tegelikust hinnast rohkem maksmisi mitte südamesse võtta. Nad ju tahavad ka ära elada.

Ho Chi Minhis, Saigonis, Onukese Ho linnas on üsna märkimisväärne (=märkamisväärne) arhitektuur. Vietnami arhitektuuri on tugevalt mõjutanud Prantsuse koloniaalajastu ning hiljem juba ideoloogiline vaimne isa-juht Nõukogude Liit. Sellepärast näebki Ho Chi Minhi tänavatel kõikjal sovjetlikku ehituslaadi ja mõningaid prantsusepäraseid hooneid, viimaseid kahjuks lagunemas. Ma ikka iga kord imestan, et kui kole võib üks sovjetlikus stiilis obelisk, muuseum või maja olla. Aga see riik suudab taaskord üllatada.

Ma olen ise taasiseseisvunud Eesti laps, nõukogude aega praktiliselt üldse ei mäleta, seega kõiksugused punalipud, sirbid, vasarad ning viisnurgad peaksid minu jaoks olema üsna võõrad sümbolid ja peaksin nende suhtes üsna ükskõikne olema. Andresel see-eest õnnestus omal ajal isegi oktoobrilapseks saada.

Siinsetel tänavatel neid näeb neid sümboleid päris tihti ja palju. Just üks päev Andresega arutasime, mis tundeid tekitavad need sümbolid. Tõdesime mõlemad, et pigem tekib sirbi ja vasara, viisnurga nägemisel mingi kirjeldamatu negatiivne, ebameeldiv emotsioon. 

Kuna paljud Ho Chi Minhi kultuuriasutused on täis ideoloogilist propaganat ja ühepoolset nägemust ajaloolistest sündmustest, ja ausalt öeldes töölisklassi revolutsiooni võidusündmused meid väga ei köitnud ka, otsustasime külastada vaid väga erilisi ja soovitatud muuseume.

Vietnami liberaliseerimise käigus muudeti Ameerika sõjakuritegude muuseum (veel varem kandis see muuseum nime Ameerika imperialismi sõjakuritegude ja nukuvalitsuse näitusemaja) sõjamälestuste muuseumiks. Lisaks sõjariistadele on seal päris võimas ja emotsioone tekitav fotokollektsioon läbi mitme korruse!

Kopterid, lennukid, relvad. Pildid ohvritest mõlemal pool, uudisvoogudes kajastamata sündmustest, tagajärgedest ja sõjaohvritest. Vietnami sõja käigus langenud sõduritest, kui ka tsiviilisikutest.
Neile, keda paelub fotograafiakunst ja ajalugu, tekitab selle kollektsiooni läbi vaatamine topeltelamuse.

                                                     War Remnants Museum

Vietnami hotellide hinnatase lubab meil 10-15 dollari eest ööbida päris luksuslikes hotellides. Seega naudime praegu veidi luksust. Kui Malaisias saab paarisaja krooni eest  voodisuuruse toa, kus ei ole ruumi isegi kohvrit, seljakotti lahti pakkida, konditsioneerist võid vaid unistada ja aken on seal juba täielik luksusese, siis Vietnamis saab selle sama raha eest ööbida tunduvalt paremates hotellides. Toas on wifi, vannituba vanniga, televisioon ja rahvusvahelised telekanalid, minibaar, tansupõranda jagu ruumi, kolm akent ning imeline vaade. Mõnikord on selle hinna sees ka buffee-hommikusöök.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust