Otse põhisisu juurde

Onu Ho linn- Vietnami seifiäri pealinn

Onu Ho linn on kaootiline, aasiapäraselt räpane, väsitav, undav, sumisev, tudisev, röökiv, karjuv...väga elav. Nagu sellised suurlinnad ikka. Avastasime, et linna kõige populaarsemaks äriks on seifibisnes. Lihtsalt igal nurgal on seife müügiks. Igas suuruses, igasugusest materjalist, igasuguseks otstarbeks. Huvitav, kas eritellimusi ka tehakse? Näiteks automõõtmelisi seife?

Kui kohalikud vaid oleksid mingeid muid keeli osanud, oleksime nendega pidanud pikki vestlusi. Aga inglise keelt rääkiv või lihtsalt inglise keele või muid rahvusvahelisi väljendeid mõistev vietnamlane on siin riigis tõeline rariteet. Suhtlemise ja reisimise hõlbustamiseks alustasime vietnami keele õppimisega, kuigi keel ei ole üldse lihtne. Oma olemuselt meenutab vietnami keel hiina keelt, meie õnneks kasutavad vietnamlased vähemalt ladinastatud tähestikku.

                                                          Üks Ho Chi Minhi peatänavatest

Esialgu plaanime selgeks saada sellised väljendid nagu "ära peta mind" ja "see on liiga kallis" ning "ma ei ole sellest loteriipiletist huvitatud". Pidevad tüngategemised jätavad mõruda maigu suhu, kuid proovime sellest üle olla ja 80-200% tegelikust hinnast rohkem maksmisi mitte südamesse võtta. Nad ju tahavad ka ära elada.

Ho Chi Minhis, Saigonis, Onukese Ho linnas on üsna märkimisväärne (=märkamisväärne) arhitektuur. Vietnami arhitektuuri on tugevalt mõjutanud Prantsuse koloniaalajastu ning hiljem juba ideoloogiline vaimne isa-juht Nõukogude Liit. Sellepärast näebki Ho Chi Minhi tänavatel kõikjal sovjetlikku ehituslaadi ja mõningaid prantsusepäraseid hooneid, viimaseid kahjuks lagunemas. Ma ikka iga kord imestan, et kui kole võib üks sovjetlikus stiilis obelisk, muuseum või maja olla. Aga see riik suudab taaskord üllatada.

Ma olen ise taasiseseisvunud Eesti laps, nõukogude aega praktiliselt üldse ei mäleta, seega kõiksugused punalipud, sirbid, vasarad ning viisnurgad peaksid minu jaoks olema üsna võõrad sümbolid ja peaksin nende suhtes üsna ükskõikne olema. Andresel see-eest õnnestus omal ajal isegi oktoobrilapseks saada.

Siinsetel tänavatel neid näeb neid sümboleid päris tihti ja palju. Just üks päev Andresega arutasime, mis tundeid tekitavad need sümbolid. Tõdesime mõlemad, et pigem tekib sirbi ja vasara, viisnurga nägemisel mingi kirjeldamatu negatiivne, ebameeldiv emotsioon. 

Kuna paljud Ho Chi Minhi kultuuriasutused on täis ideoloogilist propaganat ja ühepoolset nägemust ajaloolistest sündmustest, ja ausalt öeldes töölisklassi revolutsiooni võidusündmused meid väga ei köitnud ka, otsustasime külastada vaid väga erilisi ja soovitatud muuseume.

Vietnami liberaliseerimise käigus muudeti Ameerika sõjakuritegude muuseum (veel varem kandis see muuseum nime Ameerika imperialismi sõjakuritegude ja nukuvalitsuse näitusemaja) sõjamälestuste muuseumiks. Lisaks sõjariistadele on seal päris võimas ja emotsioone tekitav fotokollektsioon läbi mitme korruse!

Kopterid, lennukid, relvad. Pildid ohvritest mõlemal pool, uudisvoogudes kajastamata sündmustest, tagajärgedest ja sõjaohvritest. Vietnami sõja käigus langenud sõduritest, kui ka tsiviilisikutest.
Neile, keda paelub fotograafiakunst ja ajalugu, tekitab selle kollektsiooni läbi vaatamine topeltelamuse.

                                                     War Remnants Museum

Vietnami hotellide hinnatase lubab meil 10-15 dollari eest ööbida päris luksuslikes hotellides. Seega naudime praegu veidi luksust. Kui Malaisias saab paarisaja krooni eest  voodisuuruse toa, kus ei ole ruumi isegi kohvrit, seljakotti lahti pakkida, konditsioneerist võid vaid unistada ja aken on seal juba täielik luksusese, siis Vietnamis saab selle sama raha eest ööbida tunduvalt paremates hotellides. Toas on wifi, vannituba vanniga, televisioon ja rahvusvahelised telekanalid, minibaar, tansupõranda jagu ruumi, kolm akent ning imeline vaade. Mõnikord on selle hinna sees ka buffee-hommikusöök.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...