Otse põhisisu juurde

Dalat- vietnamlaste Tartu ning prantslaste mini-Pariis ühes linnas


Ho Chi Minhist põhja suunas asuvat Dalati nimetatakse igavese kevade maaks, kohalikud kutsuvad seda ka Le Petit Pariseks. Linn asub 1500 m kõrgusel ja seetõttu valitseb selles omapärane "alpiline" ning jahe kliima. Kui keskmisele vietnamlasele sümboliseerib +20 ja alla selle jahedust, kargust, siis keskmisele suhteliselt hästi külma taluvale eestlasele tähendab see hoopiski mõnusat suveilma.
Nii me kõndisimegi Dalati tänaval, kui veidrikud, lühikestes suveriietes läbi "külma" ilma. Kohalikud olid ennast peitnud kasukatesse, tagidesse, vooderdatud jopedesse ja vaatasid meid suurte imestunud silmadega. Lastele mähitakse siinses kliimas ümber pea selline sall-müts, mis varjab peaaegu kogu ülekeha, jättes sellest välja vaid rosinakarva silmapaari.

Koloniaalajastul, kui veel prantslased Vietnamis reegleid dikteerisid, oli Dalat ja selle ümbruskond prantslaste põgenemiskohaks Saigoni huugava päikese eest. Siin panidki nad esimestena oma kapsad ja porgandid kasvama, nagu hiljem selgus, on Dalat ideaalseks parasvöötme viljade kasvatuskohaks.  Praegusel ajal vohab siin põllumajandus täie hooga, igavesti roheliste porganditerrasside vahelt võid leida ka banaanipuid, kakiploome ehk diospüüre ja muud parimat. Aga eelkõige on Dalati kliima täiuslik meie viljadele.
Oh, milline koduigatsus tuli kapsapeenarde nägemise peale. Aga lisaks sellele on Dalat Vietnami tuntud veinipiirkond. Prantslased alustasid veinitegemisega, aga kui nad Vietnamist välja kupatati, võtsid vietnamlased tegemise üle ja saavad sellega seni ajani üpriski hästi hakkama.


Dalati võiks Eesti mõistes võrrelda Tartuga, ühes väikeses linnas korraga väga palju intelligentseid ja haritud inimesi, kes eelistavad uimase väikelinna elu suurlinna kärale, hindavad kvaliteetset elukeskkonda, töötavad hobi korras või hobitavad tööga, kuid kes on mõnes mõttes ökonoomia teooriate seisukohalt majandus-ratsionaalsele kiirele ajale jalgu jäänud.

Dalati üldine miljöö on väga mõnus ja sealsed inimesed on teistmoodi, kui mujal Vietnamis nähtud. Nad on oluliselt sõbralikumad, vähem pealetükivad,  viisakamad, paljud tegelevad kunsti või käsitööga, mõned kirjutavad ajaloolisi brošüüre ja romaane, mõned joonistavad ja voolivad. Ja siis kogu selle hingele meeldiva tegevuse vahepeal üritavad suhteliselt tagasihoidlikul moel oma toodangust lahti saada.
Keegi midagi peale ei suru, pigem täheldasime isegi liigset passiivsust dalatlaste seas. Lisaks sellele kõigele on linn oluliselt puhtam ja prügivabam, kui kõik eelnevalt nähtud Vietnami linnad. 


Dalati turul proovisime ära ka kohaliku spetsialiteedi banh xeo, mis on valmistatud riisi-ja maisijahust ning munadest ning sarnaneb oma olemuselt veidi pannkoogile, kuid on krõbedam ja õhem. Banh xeo täidiseks on tavaliselt mingisugune liha, kala, krevetid ja kõiksugused rohelised maitsetaimed. Pikalt ja laialt maitsest jahuma ei hakka, lihtsalt ja konkreetselt ütlen, et meeldib.


Aga et miks siis Dalati väikeseks Pariisiks nimetatakse? Ehk prantslaste poolt jäetud pärandi pärast- kohvikukultuur, baguetted, veinid, 2500 villat, mis linna ehitatud, aga ehk ka linna keskel asetseva mini-Eiffeli pärast. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...