Otse põhisisu juurde

Dalat- vietnamlaste Tartu ning prantslaste mini-Pariis ühes linnas


Ho Chi Minhist põhja suunas asuvat Dalati nimetatakse igavese kevade maaks, kohalikud kutsuvad seda ka Le Petit Pariseks. Linn asub 1500 m kõrgusel ja seetõttu valitseb selles omapärane "alpiline" ning jahe kliima. Kui keskmisele vietnamlasele sümboliseerib +20 ja alla selle jahedust, kargust, siis keskmisele suhteliselt hästi külma taluvale eestlasele tähendab see hoopiski mõnusat suveilma.
Nii me kõndisimegi Dalati tänaval, kui veidrikud, lühikestes suveriietes läbi "külma" ilma. Kohalikud olid ennast peitnud kasukatesse, tagidesse, vooderdatud jopedesse ja vaatasid meid suurte imestunud silmadega. Lastele mähitakse siinses kliimas ümber pea selline sall-müts, mis varjab peaaegu kogu ülekeha, jättes sellest välja vaid rosinakarva silmapaari.

Koloniaalajastul, kui veel prantslased Vietnamis reegleid dikteerisid, oli Dalat ja selle ümbruskond prantslaste põgenemiskohaks Saigoni huugava päikese eest. Siin panidki nad esimestena oma kapsad ja porgandid kasvama, nagu hiljem selgus, on Dalat ideaalseks parasvöötme viljade kasvatuskohaks.  Praegusel ajal vohab siin põllumajandus täie hooga, igavesti roheliste porganditerrasside vahelt võid leida ka banaanipuid, kakiploome ehk diospüüre ja muud parimat. Aga eelkõige on Dalati kliima täiuslik meie viljadele.
Oh, milline koduigatsus tuli kapsapeenarde nägemise peale. Aga lisaks sellele on Dalat Vietnami tuntud veinipiirkond. Prantslased alustasid veinitegemisega, aga kui nad Vietnamist välja kupatati, võtsid vietnamlased tegemise üle ja saavad sellega seni ajani üpriski hästi hakkama.


Dalati võiks Eesti mõistes võrrelda Tartuga, ühes väikeses linnas korraga väga palju intelligentseid ja haritud inimesi, kes eelistavad uimase väikelinna elu suurlinna kärale, hindavad kvaliteetset elukeskkonda, töötavad hobi korras või hobitavad tööga, kuid kes on mõnes mõttes ökonoomia teooriate seisukohalt majandus-ratsionaalsele kiirele ajale jalgu jäänud.

Dalati üldine miljöö on väga mõnus ja sealsed inimesed on teistmoodi, kui mujal Vietnamis nähtud. Nad on oluliselt sõbralikumad, vähem pealetükivad,  viisakamad, paljud tegelevad kunsti või käsitööga, mõned kirjutavad ajaloolisi brošüüre ja romaane, mõned joonistavad ja voolivad. Ja siis kogu selle hingele meeldiva tegevuse vahepeal üritavad suhteliselt tagasihoidlikul moel oma toodangust lahti saada.
Keegi midagi peale ei suru, pigem täheldasime isegi liigset passiivsust dalatlaste seas. Lisaks sellele kõigele on linn oluliselt puhtam ja prügivabam, kui kõik eelnevalt nähtud Vietnami linnad. 


Dalati turul proovisime ära ka kohaliku spetsialiteedi banh xeo, mis on valmistatud riisi-ja maisijahust ning munadest ning sarnaneb oma olemuselt veidi pannkoogile, kuid on krõbedam ja õhem. Banh xeo täidiseks on tavaliselt mingisugune liha, kala, krevetid ja kõiksugused rohelised maitsetaimed. Pikalt ja laialt maitsest jahuma ei hakka, lihtsalt ja konkreetselt ütlen, et meeldib.


Aga et miks siis Dalati väikeseks Pariisiks nimetatakse? Ehk prantslaste poolt jäetud pärandi pärast- kohvikukultuur, baguetted, veinid, 2500 villat, mis linna ehitatud, aga ehk ka linna keskel asetseva mini-Eiffeli pärast. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust