Hanoikene

Eile varahommikul saabusime Vietnami pealinna Hanoisse. Pärast kilomeetrite- ja tundidepikkusi jalutuskäike 25-kiloste kottidege suutsime endale hotelli leida. Ei tea milles asi, tõenäoliselt on Hanois nii palju rahvast selle pärast, et linn sai äsja 1000aastaseks ja seda tähistati väga uhkelt, isegi mitu välismaalast sai ilutulestikus surma. 

Nüüd veel nädal aega Vietnami. Viimane nädal on sisustatud Vietnami kõrgeima tipu vallutamise ning paadimatkaga. Siis Kambodžasse. 

Kuidas siis on? Ütleme nii, et kolm nädalat on olnud vägagi proovilepanevad, kõikidest muljetest ja emotsioonidest kirjutame, kui elu läheb stabiilsemaks ja kirevad tunded veidi settivad. 

Koeraliha pole veel proovinud, maoverd pole veel joonud. Muideks, juba mujal Vietnamis nägin koerapuure, kuhu olid nad ühte kümnekesi topitud (nagu kanad). Koeri korjatakse tänavalt kokku ja viiakse peenematesse restoranidesse, kus thit chod gurmeedele serveeritakse. Põhja-Vietnamis pidi koeraliha eriti populaarne olema. Oleme ettevaatlikud, tänavalt pirukaid ei osta, sest kuigi ma ei ole mingi eriliselt suur loomasõber, siis koeraliha (inimese parima sõbra!!) söömine on minu jaoks liig, mis liig.

Eile, kui oma silmad avasin ja reisisaatja rõõmsalt teatas, et oleme jõudnud Hanoisse, nägin tänaval väga jõledat pilti. Tänaval oli kaks suurt grillitud koerte hunnikut, ühes hunnikus olid neil veel pead otsas, teises mitte. Kahe hunniku vahel askeldas mees, kes virutas koertel päid kirvega otsast ja viskas neid peadeta koerte hunnikusse.
Pilte sellest protsessist pole veel saanud, aga ma arvan, et see pilt pole nõrganärvilistele.

Nüüd läheme tutvume Hanoi vaatamisväärsustega ja õhtul Sapa poole.
Ahh, mägedesse ja metsa!