Otse põhisisu juurde

Hanoikene

Eile varahommikul saabusime Vietnami pealinna Hanoisse. Pärast kilomeetrite- ja tundidepikkusi jalutuskäike 25-kiloste kottidege suutsime endale hotelli leida. Ei tea milles asi, tõenäoliselt on Hanois nii palju rahvast selle pärast, et linn sai äsja 1000aastaseks ja seda tähistati väga uhkelt, isegi mitu välismaalast sai ilutulestikus surma. 

Nüüd veel nädal aega Vietnami. Viimane nädal on sisustatud Vietnami kõrgeima tipu vallutamise ning paadimatkaga. Siis Kambodžasse. 

Kuidas siis on? Ütleme nii, et kolm nädalat on olnud vägagi proovilepanevad, kõikidest muljetest ja emotsioonidest kirjutame, kui elu läheb stabiilsemaks ja kirevad tunded veidi settivad. 

Koeraliha pole veel proovinud, maoverd pole veel joonud. Muideks, juba mujal Vietnamis nägin koerapuure, kuhu olid nad ühte kümnekesi topitud (nagu kanad). Koeri korjatakse tänavalt kokku ja viiakse peenematesse restoranidesse, kus thit chod gurmeedele serveeritakse. Põhja-Vietnamis pidi koeraliha eriti populaarne olema. Oleme ettevaatlikud, tänavalt pirukaid ei osta, sest kuigi ma ei ole mingi eriliselt suur loomasõber, siis koeraliha (inimese parima sõbra!!) söömine on minu jaoks liig, mis liig.

Eile, kui oma silmad avasin ja reisisaatja rõõmsalt teatas, et oleme jõudnud Hanoisse, nägin tänaval väga jõledat pilti. Tänaval oli kaks suurt grillitud koerte hunnikut, ühes hunnikus olid neil veel pead otsas, teises mitte. Kahe hunniku vahel askeldas mees, kes virutas koertel päid kirvega otsast ja viskas neid peadeta koerte hunnikusse.
Pilte sellest protsessist pole veel saanud, aga ma arvan, et see pilt pole nõrganärvilistele.

Nüüd läheme tutvume Hanoi vaatamisväärsustega ja õhtul Sapa poole.
Ahh, mägedesse ja metsa!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Millised me, eestlased, oleme?

Mul on raamaturiiulis igasugu huvitavaid raamatuid, mille lugemiseks pole siiani aega jagunud ja millest moodustasin suure kuhja oma öökapile - enne riiulisse tagasi ei pane, kui läbi loetud! Nende hulgas oli ka üsna õhukese konsistentsiga Karl Ernst von Baeri 200 aasta tagune doktoritöö.  Kas kaasaegne põlvkond teab ikka, kes oli  Karl Ernst von Baer? Kui  temaga  midagi muud  seonduvat pähe ei tule, siis võiks vähemalt kahekroonist  mäletada . Kahe krooni eest Eesti krooni lõpuajal enam midagi ei saanud, aga vähemalt on enamvähem meeles, milline tüüp kupüüri peal ilutses. Tark mees omal alal (loodusteadused), kuigi tema Tartu Ülikooli doktoritööd lugedes hakkasin mõtlema, et nii subjektiivse ning ametliku uurimuseta põhineva doktoritöö suudaksin isegi mina mõne õhtuga valmis kirjutada.  Andke ainult teema!  Baeri uurimusteemaks oli eestlaste endeemilised haigused , sealhulgas kirjeldas autor ka Eesti rahvale iseloomulikku kehaehitust, kultuuri, kliimat ja kombeid. Töö oli tr