Otse põhisisu juurde

Hanoikene

Eile varahommikul saabusime Vietnami pealinna Hanoisse. Pärast kilomeetrite- ja tundidepikkusi jalutuskäike 25-kiloste kottidege suutsime endale hotelli leida. Ei tea milles asi, tõenäoliselt on Hanois nii palju rahvast selle pärast, et linn sai äsja 1000aastaseks ja seda tähistati väga uhkelt, isegi mitu välismaalast sai ilutulestikus surma. 

Nüüd veel nädal aega Vietnami. Viimane nädal on sisustatud Vietnami kõrgeima tipu vallutamise ning paadimatkaga. Siis Kambodžasse. 

Kuidas siis on? Ütleme nii, et kolm nädalat on olnud vägagi proovilepanevad, kõikidest muljetest ja emotsioonidest kirjutame, kui elu läheb stabiilsemaks ja kirevad tunded veidi settivad. 

Koeraliha pole veel proovinud, maoverd pole veel joonud. Muideks, juba mujal Vietnamis nägin koerapuure, kuhu olid nad ühte kümnekesi topitud (nagu kanad). Koeri korjatakse tänavalt kokku ja viiakse peenematesse restoranidesse, kus thit chod gurmeedele serveeritakse. Põhja-Vietnamis pidi koeraliha eriti populaarne olema. Oleme ettevaatlikud, tänavalt pirukaid ei osta, sest kuigi ma ei ole mingi eriliselt suur loomasõber, siis koeraliha (inimese parima sõbra!!) söömine on minu jaoks liig, mis liig.

Eile, kui oma silmad avasin ja reisisaatja rõõmsalt teatas, et oleme jõudnud Hanoisse, nägin tänaval väga jõledat pilti. Tänaval oli kaks suurt grillitud koerte hunnikut, ühes hunnikus olid neil veel pead otsas, teises mitte. Kahe hunniku vahel askeldas mees, kes virutas koertel päid kirvega otsast ja viskas neid peadeta koerte hunnikusse.
Pilte sellest protsessist pole veel saanud, aga ma arvan, et see pilt pole nõrganärvilistele.

Nüüd läheme tutvume Hanoi vaatamisväärsustega ja õhtul Sapa poole.
Ahh, mägedesse ja metsa!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...