Otse põhisisu juurde

Kahepäevane seiklus Fansipanil

Iga kord, kui me midagi füüsiliselt väga väljakutsuvat ette võtame, mõtlen ma poole tee peal, et kurat selle sama raha ja aja eest saaks mingis hotellist luksust nautida ja päikese käes peesitada, nüüd oleme omadega siin poris, külmas ja märjas ning kedagi peale enda pole süüdistada ka. 

Fansipani vallutamise idee tekkis meil üsna ootamatult. Kõigepealt mõtlesime, et veedame kolm päeva Halong Bayd avastades ja merel kruiisides, kuid siis selgus tõsiasi, et Halong Bay on üsna ülehinnatud vaatamisväärsus ning otsustasime prioriteedid ümber seada. Tegelikult tahtsime puutumatusse loodusesse põgeneda, kus ei ole selliseid turistidehorde, nagu igal pool mujal Vietnamis. Teadsime, et Fansipani seiklust võtsid ette väga vähesed. 


Fansipan on Himaalaja mäestiku pikendus, mis asub Hoang Lien Son ahelikus. Fansipan on Vietnami ja Indohiina kõrgeim tipp, mis geograafiliselt asub Vietnami põhjaosas. Selle tipust näeb Hiina ja Laose riiki. Et tipp on üsna piiräärne.

Kõiksugused reisijuhid, mida me oma marsruutide ja tegevuste kokkupanemisel kasutame, ütlesid meile, et mäe vallutamiseks tuleb võtta vähemalt kolm päeva ning kahe päevaga suudavad selle ära teha vaid professionaalsed mägironijad. Reisijuhtide nõu kuulamisel tasub arvestada ka selle asjaoluga, et selle sihtrühm on keskmisest veidi saamatumad ja laisemad läänemaailma elanikud, kes hea meelega sõidaksid mäe tippu tõstukiga. Reaalsuses, kui sul on vastupidavust ja tervist ning varustust, on Fansipan tehtav kahe päevaga. Kuigi viimased meetrid laagrini tuleb tõenäoliselt roomata.


Aga tehtav on see ikkagi. Matk Fansipani otsa ja tagasi on kokku 26 km. Esimesel päeval lähed 2800m peale ja öö veedad külmas porimülkalikus laagris, hommikul vara võtad tipu ning hakkad tagasi kõmpima. Teise päeva lõpuks jõuad tagasi 2200m peale ning sealt on veel keskusesse kahe tunni tee. Tavaliselt jäädakse 2200m peal laagrisse, aga me otsustasime oma piinasid lühendada ning kohe alla ära minna. 


Meie matka raskendasid muidugi vigased jalad. Minul juhtus nädal aega tagasi väike õnnetus parema jalaga. Põletasin motorolleri summutiga parema jala mingis ulatuses nahast puhtaks ning maiad kärbsed olid minu mädanevat vesivillis jalga hea meelega näksinud.
Mõtlesin, et äkki munesid sinna mõned munadki peale...et ühel päeval avastan vaklasid haavas. Mädanan elusast peast! Õnneks läksid vesivillid puruks ning sain oma haava kinni siduda, sest Fansipani otsa ronimine tähendas paarkümmend kilomeetrit sügavas poris käimist ning verisele nahatule haavale poleks see kindlasti hästi mõjunud. Andrese kiirust alandasid valutavad põlved, eriti allaminekul.

Lisaks raskendasid käimist ebasoodsad ilmastikuolud ning paar kilo saabaste küljes kaasaskantavat maad, kuhu mõni osavam koduperenaine oleks saanud isegi tilli ja sibula kasvama panna.


Kui me ülesse rühkisime, tulid meile vastu kaks porterit, kes pakkusid vigastatud valgele mäest alla toimetamise teenust. See teenus, kui kaks väikest 1.50meetrist meest viivad ühte suurt ja valget ja vigastatut meest kividest, kändudest, orgudest ja mägedest alla rahvuspargikeskusesse, maksab 450 dollarit. Ühel tüübil olevat tõusnud mäe peal palavik ja kõht nii räigelt valutama hakanud, et teda pidi porterite abiga mäest alla toimetama. 

Rääkides veel teistest mäe peal nähtud imeloomadest, võiks välja tuua Iisraeli rühma, mis kuuldu põhjal olevat ühe päevaga mäe ära vallutanud ning õnnelikult mäe otsast allagi jõudnud. On loomad noh. 


Ja neile, kes tulevad Vietnamisse mägironimise varustuseta ja spetsiaalsete matkajalatsiteta soovitame need siinsamas kohapealt soetada. Kuna Vietnam on üks maailma suurimatest kingseppadest, saab siin väga soodsalt originaalseid jalanõusid, aga ka väga heal tasemel koopiaid. Matkajalanõusid, mille eest Euroopas maksad vähemalt paar tuhat krooni, saad siin
kätte paarisajaga. Sama kehtib ka kõiksuguse muu matkavarustuse kohta.

Me oleme oma kahe päevase tripiga väga rahul, sest pärast kuud aega Vietnamis elamist, olemist, rändamist ja seiklemist vajasid kõrvad, silmad ja muud meeled puhkust. Kõigest sellest, mida tänaval igapäevaselt näed, koged, teed, kuuled. Kuuled eriti. 
See hullumeelne signaalitamine ja selle tõlgendamine, see väsitab aju.

Kommentaarid

  1. Võimas elamus! Mulle meeldib teie suhtumine ja põhimõtted reisimisel. Et võimalikult palju hoiduda võltsidest turismilõksudest ja otsida ehedaid kogemusi. Meeletult kahju tõdeda, et reisides on järjest raskemaks muutunud autentse ja loomuliku nägemine ja kogemine. Ja miks? Sest turism ise ongi selle põhjustanud - kõik need plaaditud koopapõrandad ja kohutavad turistidest punsuvad ja nende poolt lagastatavad kuurortid... see on nõiaring tegelikult. Kui inimesed ei reisiks nii palju, säiliks palju algupärast, oleks loodus paremas seisukorras, ühiskona sotsiaalsed struktuurid säiliks, kuid samas tihti toob turism majanduslikku arengut ja parandab inimeste elujärge...Samas, kes ütles, et ühiskonnad peavad olema muutumatud. Areng ja muutus võib tegelikult ju ka hea ja kasulik olla. Kahju ainult, et enamasti see muutus on paljuski ühte nägu - Lääne nägu ja haiseb raha järele. Reisimise kihk on inimesel sees, on teil, on minul ja paljudel teistel. Ning paratamatult, kui me käime ja reisime, siis me kas otseselt või kaudselt ikkagi anname sellele muutumisprotsessile hoogu juurde. Nokk kinni, saba lahti. Mjaah. Aga põnevaid seiklusi teile Kambodžas!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust