Otse põhisisu juurde

Kahepäevane seiklus Fansipanil

Iga kord, kui me midagi füüsiliselt väga väljakutsuvat ette võtame, mõtlen ma poole tee peal, et kurat selle sama raha ja aja eest saaks mingis hotellist luksust nautida ja päikese käes peesitada, nüüd oleme omadega siin poris, külmas ja märjas ning kedagi peale enda pole süüdistada ka. 

Fansipani vallutamise idee tekkis meil üsna ootamatult. Kõigepealt mõtlesime, et veedame kolm päeva Halong Bayd avastades ja merel kruiisides, kuid siis selgus tõsiasi, et Halong Bay on üsna ülehinnatud vaatamisväärsus ning otsustasime prioriteedid ümber seada. Tegelikult tahtsime puutumatusse loodusesse põgeneda, kus ei ole selliseid turistidehorde, nagu igal pool mujal Vietnamis. Teadsime, et Fansipani seiklust võtsid ette väga vähesed. 


Fansipan on Himaalaja mäestiku pikendus, mis asub Hoang Lien Son ahelikus. Fansipan on Vietnami ja Indohiina kõrgeim tipp, mis geograafiliselt asub Vietnami põhjaosas. Selle tipust näeb Hiina ja Laose riiki. Et tipp on üsna piiräärne.

Kõiksugused reisijuhid, mida me oma marsruutide ja tegevuste kokkupanemisel kasutame, ütlesid meile, et mäe vallutamiseks tuleb võtta vähemalt kolm päeva ning kahe päevaga suudavad selle ära teha vaid professionaalsed mägironijad. Reisijuhtide nõu kuulamisel tasub arvestada ka selle asjaoluga, et selle sihtrühm on keskmisest veidi saamatumad ja laisemad läänemaailma elanikud, kes hea meelega sõidaksid mäe tippu tõstukiga. Reaalsuses, kui sul on vastupidavust ja tervist ning varustust, on Fansipan tehtav kahe päevaga. Kuigi viimased meetrid laagrini tuleb tõenäoliselt roomata.


Aga tehtav on see ikkagi. Matk Fansipani otsa ja tagasi on kokku 26 km. Esimesel päeval lähed 2800m peale ja öö veedad külmas porimülkalikus laagris, hommikul vara võtad tipu ning hakkad tagasi kõmpima. Teise päeva lõpuks jõuad tagasi 2200m peale ning sealt on veel keskusesse kahe tunni tee. Tavaliselt jäädakse 2200m peal laagrisse, aga me otsustasime oma piinasid lühendada ning kohe alla ära minna. 


Meie matka raskendasid muidugi vigased jalad. Minul juhtus nädal aega tagasi väike õnnetus parema jalaga. Põletasin motorolleri summutiga parema jala mingis ulatuses nahast puhtaks ning maiad kärbsed olid minu mädanevat vesivillis jalga hea meelega näksinud.
Mõtlesin, et äkki munesid sinna mõned munadki peale...et ühel päeval avastan vaklasid haavas. Mädanan elusast peast! Õnneks läksid vesivillid puruks ning sain oma haava kinni siduda, sest Fansipani otsa ronimine tähendas paarkümmend kilomeetrit sügavas poris käimist ning verisele nahatule haavale poleks see kindlasti hästi mõjunud. Andrese kiirust alandasid valutavad põlved, eriti allaminekul.

Lisaks raskendasid käimist ebasoodsad ilmastikuolud ning paar kilo saabaste küljes kaasaskantavat maad, kuhu mõni osavam koduperenaine oleks saanud isegi tilli ja sibula kasvama panna.


Kui me ülesse rühkisime, tulid meile vastu kaks porterit, kes pakkusid vigastatud valgele mäest alla toimetamise teenust. See teenus, kui kaks väikest 1.50meetrist meest viivad ühte suurt ja valget ja vigastatut meest kividest, kändudest, orgudest ja mägedest alla rahvuspargikeskusesse, maksab 450 dollarit. Ühel tüübil olevat tõusnud mäe peal palavik ja kõht nii räigelt valutama hakanud, et teda pidi porterite abiga mäest alla toimetama. 

Rääkides veel teistest mäe peal nähtud imeloomadest, võiks välja tuua Iisraeli rühma, mis kuuldu põhjal olevat ühe päevaga mäe ära vallutanud ning õnnelikult mäe otsast allagi jõudnud. On loomad noh. 


Ja neile, kes tulevad Vietnamisse mägironimise varustuseta ja spetsiaalsete matkajalatsiteta soovitame need siinsamas kohapealt soetada. Kuna Vietnam on üks maailma suurimatest kingseppadest, saab siin väga soodsalt originaalseid jalanõusid, aga ka väga heal tasemel koopiaid. Matkajalanõusid, mille eest Euroopas maksad vähemalt paar tuhat krooni, saad siin
kätte paarisajaga. Sama kehtib ka kõiksuguse muu matkavarustuse kohta.

Me oleme oma kahe päevase tripiga väga rahul, sest pärast kuud aega Vietnamis elamist, olemist, rändamist ja seiklemist vajasid kõrvad, silmad ja muud meeled puhkust. Kõigest sellest, mida tänaval igapäevaselt näed, koged, teed, kuuled. Kuuled eriti. 
See hullumeelne signaalitamine ja selle tõlgendamine, see väsitab aju.

Kommentaarid

  1. Võimas elamus! Mulle meeldib teie suhtumine ja põhimõtted reisimisel. Et võimalikult palju hoiduda võltsidest turismilõksudest ja otsida ehedaid kogemusi. Meeletult kahju tõdeda, et reisides on järjest raskemaks muutunud autentse ja loomuliku nägemine ja kogemine. Ja miks? Sest turism ise ongi selle põhjustanud - kõik need plaaditud koopapõrandad ja kohutavad turistidest punsuvad ja nende poolt lagastatavad kuurortid... see on nõiaring tegelikult. Kui inimesed ei reisiks nii palju, säiliks palju algupärast, oleks loodus paremas seisukorras, ühiskona sotsiaalsed struktuurid säiliks, kuid samas tihti toob turism majanduslikku arengut ja parandab inimeste elujärge...Samas, kes ütles, et ühiskonnad peavad olema muutumatud. Areng ja muutus võib tegelikult ju ka hea ja kasulik olla. Kahju ainult, et enamasti see muutus on paljuski ühte nägu - Lääne nägu ja haiseb raha järele. Reisimise kihk on inimesel sees, on teil, on minul ja paljudel teistel. Ning paratamatult, kui me käime ja reisime, siis me kas otseselt või kaudselt ikkagi anname sellele muutumisprotsessile hoogu juurde. Nokk kinni, saba lahti. Mjaah. Aga põnevaid seiklusi teile Kambodžas!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...