Otse põhisisu juurde

Kaladieediliste tervitused Lõuna-Vietnamist


Rach Giast, kus paistis kuum ja kõrvetav päike, temperatuur ulatus keskpäeval varjus oma +34 kraadini, otsustasime liikuda Vietnami saarele Phu Quocile. 

Rach Gia on mõttetu ülerahvastatud linnake, mis paikneb Ho Chi Minhist 250 km kaugusel ja kus elab umbes kahe Tartu täis inimesi. Asudes ise mere ääres polnud selles linnas ühtegi arvestatavat juurdepääsu merele. Ja kui me lõpuks ühe juurdepääsu leidsime, oli meri tõkestatud söödava ja mittesöödavaga, põleva ja mittepõleva, laguneva ja mittelaguneva prügiga. Tundus samas, et kõik mereäärsed alad olid erastatud ning käimas oli hoogne resortide ehitus. Selleks, et merelt veidi maad võita, olid kohalikud merele ette ehitanud prügist barrikaadid. Hiljem lugedes saime teada, et Rach Gia on üks Vietnami eesrindlikke linnasid merelt maa võitmise kohapealt, nimetatakse seda "lan bien" projektiks. 

Pealegi tekkis meil Rach Gias väike reesuskonflikt kohalikega. Proovisime vietnami keeles, proovisime inglise keeles, proovisime kehakeeles, aga nad ei saanud lihtsalt meist aru. Tavaliselt on nii, et kui keeltest ei saada aru, siis vähemalt žestidest ning mingitest sümbolitest saab aimu, mida su vestluspartner tahab sulle kommunikeerida. 

Vietnami mõned piirkonnad on turisminduse kohapealt ikka veel nii süütud ja puutumata, inimesed suhteliselt rikkumata. Kuna paljudel puuduvad kokkupuuted välismaalastega, siis igasuguse küsimuse peale ehmutakse ära ning igaks juhuks raputatakse pead. 
Nii me saime kahel järjestikusel päeval umbes 5 erinevast kohvikust küsimusele "Kas te pakute hommikusööki?" eitavad vastused ning pidime leppima tänavalt ostetud saiadega.

See-eest õhtuti sõime maailma parimaid mereande, maailma maitsvamates kastmetes. Kõige lihtsamates söögikohtades tehakse neid tihtipeale kõige paremini. 
Meresaadusi on selles piirkonnas tõepoolest palju, valik on suur ja neid osatakse valmistada. 
Oleme praegu kaladieedil.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust