Otse põhisisu juurde

Kaladieediliste tervitused Lõuna-Vietnamist


Rach Giast, kus paistis kuum ja kõrvetav päike, temperatuur ulatus keskpäeval varjus oma +34 kraadini, otsustasime liikuda Vietnami saarele Phu Quocile. 

Rach Gia on mõttetu ülerahvastatud linnake, mis paikneb Ho Chi Minhist 250 km kaugusel ja kus elab umbes kahe Tartu täis inimesi. Asudes ise mere ääres polnud selles linnas ühtegi arvestatavat juurdepääsu merele. Ja kui me lõpuks ühe juurdepääsu leidsime, oli meri tõkestatud söödava ja mittesöödavaga, põleva ja mittepõleva, laguneva ja mittelaguneva prügiga. Tundus samas, et kõik mereäärsed alad olid erastatud ning käimas oli hoogne resortide ehitus. Selleks, et merelt veidi maad võita, olid kohalikud merele ette ehitanud prügist barrikaadid. Hiljem lugedes saime teada, et Rach Gia on üks Vietnami eesrindlikke linnasid merelt maa võitmise kohapealt, nimetatakse seda "lan bien" projektiks. 

Pealegi tekkis meil Rach Gias väike reesuskonflikt kohalikega. Proovisime vietnami keeles, proovisime inglise keeles, proovisime kehakeeles, aga nad ei saanud lihtsalt meist aru. Tavaliselt on nii, et kui keeltest ei saada aru, siis vähemalt žestidest ning mingitest sümbolitest saab aimu, mida su vestluspartner tahab sulle kommunikeerida. 

Vietnami mõned piirkonnad on turisminduse kohapealt ikka veel nii süütud ja puutumata, inimesed suhteliselt rikkumata. Kuna paljudel puuduvad kokkupuuted välismaalastega, siis igasuguse küsimuse peale ehmutakse ära ning igaks juhuks raputatakse pead. 
Nii me saime kahel järjestikusel päeval umbes 5 erinevast kohvikust küsimusele "Kas te pakute hommikusööki?" eitavad vastused ning pidime leppima tänavalt ostetud saiadega.

See-eest õhtuti sõime maailma parimaid mereande, maailma maitsvamates kastmetes. Kõige lihtsamates söögikohtades tehakse neid tihtipeale kõige paremini. 
Meresaadusi on selles piirkonnas tõepoolest palju, valik on suur ja neid osatakse valmistada. 
Oleme praegu kaladieedil.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Maailm vajab uraani

Võimatult uskumatu, kuidas ma suudan enda peale närvi minna. Täiesti endast välja iseenda peale. Kellegi kõrvalise abita. Miks ma sellest uraani teemalise kirjutise sissejuhatuses kirjutan? Võib olla sellepärast, et uraan riimub hästi Iraaniga. Ja see on minu praegune emotsioon. Ahjah, oleks peaaegu Iraagi ka ära unustanud. Keeruline ajalugu neil, aga see ei tähenda, et ma ei võiks mõndasid asju teada. Muutusin enda peale kurjaks, et pole mõnede teemade vastu huvi tundnud ja olen lasknud mingitel imelikel pealiskaudsetel uudistel endale ajupesu teha. Nüüd on mul olemas mõned Iraagi-Iraani ajaloo allikad, artiklite kokkuvõtted ja kõik muu vajalik Iraani-Iraagi teemaga kurssi viimiseks. Ma juba tean midagi! Rääkides nüüd aga keemilisest elemendist järjenumbriga 92, mida kaevandatakse Darwini lähedalasuvas Kakadu rahvuspargi Ranger Mine´s ja mis kannab nime uraan ja mis riimub Iraaniga, siis võiks öelda...et Austraalias on seda palju. Koguni nii palju, et Austraalia on maailmas uraani ...