Otse põhisisu juurde

Kambodžas reisides Angkor Wati külastamata

Meil on tegelikult juba pikemat aega üks asi hingel olnud. 
Oleme seda oma lähedaste ja sõprade eest osavalt varjanud, aga nüüd enam ei saa. Tõehetk. 
Peame tunnistame, et me oleme ainsad inimesed siin planeedil, kes Kambodžas reisides ei lähegi Siem Reapi Angkor Wati imetlema. 

Mõelge selle ülestunnistuse peale, mis tahate, aga sellistest turistilõksudest ja "must see" asjadest on meil täielik küllastumus. 
Jaa, tegemist võib-olla maailma ajaloos väga olulise arhitektuurilise mälestisega, aga..nii khmeeride arhitektuuri fännid me nüüd ka pole. Ja pealegi, häirib see, et kõik arvavad, et Kambodžas pole peale Angkor Wati midagi muud vaadata. 

Esimeste siinoleku tundide ajal küsiti meilt umbes 150 korda, kuna me Angkori lähme. 
Vaat ei lähegi.
Sest juba küllalt nähtud seda, kuidas hirmkalli raha eest saab veel kümne tuhande trügiva turistiga ühes kohas viibida, igaüks püüdmas leida parimat nurka, positsiooni, kohta ning võimalikult "ehedat" olukorda pildistamiseks. 

Olgem ausad, kui paljud on need, kes tegelikult arhitektuurist huvituvad? Suurem osa külastajatest jookseb need templikompleksid läbi ning klõbistab pilte. Ja siis oled seal koguaeg kellelgi ees ning häirid kellegi pildistamisvaadet..sest kõik on võrdselt 20 taala pileti eest maksnud. 

Otsustasime, et ei osale selles olelusvõitluses kümne tuhande turistiga ning külastame hoopiski teisi, turistikaardile märkimata kohti. Khmeeri impeeriumi rajajad olid vinged arhitektid ning ehitasid enda stiilile omaseid hooneid üle kogu Kambodža. 

Kommentaarid

  1. Ega need turistid seal nüüd nii häirivad kah ole... Ise oled ju samasugune, võibolla isegi veidram kui see ülejäänud mass.

    Tõsi on muidugi see, et Khmeri impeeriumi aegseid templeid näeb mujalgi. Küll mitte nii võimsaid kui Angkoris, aga siiski, piisavalt. Ja mitte ainult Cambodias, vaid kogu selle hiiglasliku impeeriumi aladel, Tai ja Laos kaasa arvatud.

    Ning imetleda ei tule üldsegi mitte ainult nende arhitektuuri (mis on muidugi imeline), vaid seda, kuidas nad suutsid sellist vägevat riiki hoida ja pidada. Ning et kui vägev pidi ikka nende inimeste usk olema, et selliseid templeid oma jumalatele püstitada.

    Sest ainult jumalatele need hiiglaslikud kivist ehitised ju püstitatud olidki. Inimesed ise elasid puust hoonetes, mis on ammu kõdunenud.

    VastaKustuta
  2. Tänan kommentaari ja info eest.
    Kahtlemata on Angkor Wat vaatamist ja külastamist väärt, aga ajalistel ja isiklikel põhjustel otsustasime, et sel korral jääb ära. Ehk järgmisel Kambodža visiidil? Loodame, et templid püsivad.

    Rääkides aga Angkori impeeriumist tekib mul palju küsimusi, mõtteid, mis on veidi vastuolulised. Veider on mõelda, et tänapäeva kambodžalase identiteet on ülesse ehitatud mingitele templi varemetele.

    Näed, meil on Angkor. Angkor siin ja seal, õllepurgil ja lipul. Viitavad pidevalt oma võimsatele eelkäijatele ja nende ehitistele. Aga mis neil nüüd on? Sadu aastaid hiljem?

    Teised maailma tsivilisatsioonid ehitasid ka kõiksuguseid võimsaid ehitisi ja jäid maailma ajalukku võimsate vallutustega, seda oluliselt ja tunduvalt varem, kui Angkori aegne khmeeri impeerium.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...