Otse põhisisu juurde

Nha Trang: suured lained, ketis ahvid ja palju odavat alkoholi

Nha Trang on troopiline Lõuna-Hiina mere äärne linnake, kus elutseb oma Tallinna täis inimesi. Turismisektori kiire areng ja sellega kaasa voolav "lihtne raha" on kuurortlinna toonud külaelanikke ümbruskaudsetest provintsidest. Kõik kohalikud on suurettevõtjad: kes lehvitab palmioksa  rannas lebava valgenaha heaks, kes mudib väsinud reisiselli lihaseid, kes pakub muidu intiimteenuseid ja kes raseerib pikaks kasvanud karvu naispäkkerite jäsemetelt.


Nha Trangile ennustatakse lähiaastatel Pattaya-saatust. Nha Trangist on juba saanud jõukate venelaste lemmikum sihtkoht Vietnamis. Odav alkohol ja kirev ööelu, palju lahkeid slaavituriste, venekeelsed menüüd, poed, teenindus. "U nas jest russkoe menu" ilutseb kõikide restoranide ustel.  Kuigi võrreldes Pattayaga on Nha Trang aga ikka veel väga tagasihoidlik.
Vietnamlased keelduvad järjekordselt tunnistamast Nõukogude Liidu lagunemist ning ikka ja jälle "registreerivad" meid kui venelasi. Isegi riigi üks suurematest turismifirmadest kirjutab meie piletitele pärast passidega tutvumist lahtrisse "rahvus" venelased.
Rahvus on üldse üks ebamäärane ja väänatav termin.


Nha Trangis pidi olema üks Vietnami kõige kirjum veealune maailm, aga asjatundjad on öelnud, et tegelikkuses on praeguseks sellest alles jäänud vaid haledad varemed. Põhjuseks peetakse ülekalastamist ning muud piiramatut keskkonnakahjulikku tegevust. Suursugune viietärniresort Vinpearl pidi päris suure panuse andma kohalikku fauna-floora hävitamisse. Aga iga kasv ning progress nõuab oma ohvreid.

Vahel on lihtsalt kurb selle pärast, mida enda ümber näed. Kahju, et keskmise vietnamlase jaoks tähistab arengut ja progressi see, et kaminapildijanusel turistil on võimalus mõnesaja dongi eest ketis oleva sabata ahvipoisiga pilti teha või et turist saab Vietnami väiksemaski asulas saunas käies karaoket laulda..või väga suur edasiminek on see,kui loodusliku karstikoopa põrand on ära plaadistatud ning koopasse on muusika mängima pandud. 
See on umbes sama, kui me näiteks betoneeriks ära Panga panga kalda või teeks looduspargi sohu laudtee asemel asfalttee?
Seda küll heade kavatsustega, et turistil oleks turvalisem ja mõnusam...aga miks-miks?

Nende samade vahenditega saaks korraliku sildimajanduse püsti panna. Noh, et ei peaks ühte mäge, allikat või koske päev otsa taga otsima või need vahendid võiks hoopis panna infrastruktuuri arendamisse, sest teed, isegi põhimaanteed, on väga jubedas seisukorras.


Kommentaarid

  1. Miks need paadid kõik sinist värvi on?

    VastaKustuta
  2. Ma arvan, et sellel võib küll mõni loogiline põhjendus olla, aga mina seda kahjuks ei tea!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust