Kena välimuse ja nukunäoga, pikkade suurte lehmaripsmete ning peaaegu musta värvi silmadega, peenikese piha ning pikkade saledate säärtega mongoliidsest rassist pärit tütarlaps niheleb lennujaama toolil.
Noh, ikka sellise välimusega naine, kellele vaataks isegi tänaval järgi ning võib olla sobivuse korral kosiks ka, kui meessoost oleks.
Nileheb ja niheleb, vaatab närviliselt väljumislendude tabloole ning avab oma passi..ning niheleb edasi. Välimuse järgi võiks öelda, et tegemist on 16-18aastase tüdrukuga. Aga oh ei, tõenäoliselt on ta vanem.
Sõrmus on juba "õiges" sõrmes. Aasia naiste puhul ei saa kunagi aru, kui vanad nad on, sest kõik näevad 16-18aastased välja.
Niheleb ja näpib närviliselt oma bordoopunast passi ning piletit selle vahel.
Iga ooteminuti tagant avab oma passi, vaatab oma pilti selle sees, lehitseb seda ning sulgeb kaaned taas.
Iga teatud aja tagant kordab sama tegevust. Nagu ei usuks oma silmi. Nagu oleks suur ja tähtis asi. See pass.
Teda ümbritsevad teised mongoliidse rassi esindajad, kõikidel kommunismipunased isikudokumendid, mehed ning naised, lapsed ja vanurid , ning kaks lumivalget bordoopunase passi omanikku, kelle kodanikutunnistused peituvad kaugetes kotisügavustes kilekaante vahel pikanäpumeeste eest peidus.
Lend Hanoist Saigoni hilineb veel tükk aega ja see on kõikidele ootesaalis viibijatele teada. Ka kena tütarlaps teab seda...et pardaleminekuni on veel aega ja ta võib passi rahulikult (turvameetmete kaalutlusel) kotti ära panna. Aga passi näpib ta ikka, nagu ei suudaks uskuda, et see tema oma on. Kogu ootetunni vältel.
Tütarlaps hoiab passi käes, aeg ajalt südame lähedal, mõnikord kahe käega. Imestan veel, et ta ei suudle seda...kõikide inimeste ees.
Neiu hoiab ja silitab seda nagu armsat lemmiklooma, demonstreerib selle esikaant teistele läheduses viibivatele reisijatele, justkui näitamaks ja tõestamaks: "Näed, ma näen välja nagu teie, aga kuulun ametlikult teise kohta."
Ta suunab passi esikaane meie poole mitmeid kordi ja näeme lugeda, et tegemist on Iiri passiga.
Näost on näha, et ta on õnnelik, et tal on bordoopunane pass, mitte kommunismipunane. Sest seda värvi passid avavad nii mõnegi asiaadi jaoks uksed maailma võimalustesse.
Pärast õnnelikku kohalejõudmist Saigoni, suunatakse kogu mass bussi peale, mis toimetab reisijad lennujaamaterminali. Siselendudel passikontrolli pole.
Seesama tütarlaps istub bussis ning hoiab tugevalt passi käes.
Aeg ajalt seda avades ja lehitsedes...
Seda sama teeb ta ka oma pagasit oodates.
Uskumatu, aga kellegi jaoks võib üks dokument nii oluline olla.
Kommentaarid
Postita kommentaar