Otse põhisisu juurde

Üks bordoopunase passi omanik kommunismipunaste passide keskel


Kena välimuse ja nukunäoga, pikkade suurte lehmaripsmete ning peaaegu musta värvi silmadega, peenikese piha ning pikkade saledate säärtega mongoliidsest rassist pärit tütarlaps niheleb lennujaama toolil.
Noh, ikka sellise välimusega naine, kellele vaataks isegi tänaval järgi ning võib olla sobivuse korral kosiks ka, kui meessoost oleks.

Nileheb ja niheleb, vaatab närviliselt väljumislendude tabloole ning avab oma passi..ning niheleb edasi. Välimuse järgi võiks öelda, et tegemist on 16-18aastase tüdrukuga. Aga oh ei, tõenäoliselt on ta vanem.
Sõrmus on juba "õiges" sõrmes. Aasia naiste puhul ei saa kunagi aru, kui vanad nad on, sest kõik näevad 16-18aastased välja.

Niheleb ja näpib närviliselt oma bordoopunast passi ning piletit selle vahel.
Iga ooteminuti tagant avab oma passi, vaatab oma pilti selle sees, lehitseb seda ning sulgeb kaaned taas.
Iga teatud aja tagant kordab sama tegevust. Nagu ei usuks oma silmi. Nagu oleks suur ja tähtis asi. See pass.

Teda ümbritsevad teised mongoliidse rassi esindajad, kõikidel kommunismipunased isikudokumendid, mehed ning naised, lapsed ja vanurid , ning kaks lumivalget bordoopunase passi omanikku, kelle kodanikutunnistused peituvad kaugetes kotisügavustes kilekaante vahel pikanäpumeeste eest peidus.

Lend Hanoist Saigoni hilineb veel tükk aega ja see on kõikidele ootesaalis viibijatele teada. Ka kena tütarlaps teab seda...et pardaleminekuni on veel aega ja ta võib passi rahulikult (turvameetmete kaalutlusel) kotti ära panna. Aga passi näpib ta ikka, nagu ei suudaks uskuda, et see tema oma on. Kogu ootetunni vältel.

Tütarlaps hoiab passi käes, aeg ajalt südame lähedal, mõnikord kahe käega. Imestan veel, et ta ei suudle seda...kõikide inimeste ees.
Neiu hoiab ja silitab seda nagu armsat lemmiklooma, demonstreerib selle esikaant teistele läheduses viibivatele reisijatele, justkui näitamaks ja tõestamaks: "Näed, ma näen välja nagu teie, aga kuulun ametlikult teise kohta."
Ta suunab passi esikaane meie poole mitmeid kordi ja näeme lugeda, et tegemist on Iiri passiga.

Näost on näha, et ta on õnnelik, et tal on bordoopunane pass, mitte kommunismipunane. Sest seda värvi passid avavad nii mõnegi asiaadi jaoks uksed maailma võimalustesse.

Pärast õnnelikku kohalejõudmist Saigoni, suunatakse kogu mass bussi peale, mis toimetab reisijad lennujaamaterminali. Siselendudel passikontrolli pole.

Seesama tütarlaps istub bussis ning hoiab tugevalt passi käes.
Aeg ajalt seda avades ja lehitsedes...
Seda sama teeb ta ka oma pagasit oodates.

Uskumatu, aga kellegi jaoks võib üks dokument nii oluline olla.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust