Otse põhisisu juurde

Vastik vassimine-valetamine Vietnami võtmes

Päris kindlasti pole Vietnami klienditeenindajatele ja teenusepakkujatele kohale jõudnud see, et kliendi rahuloluks ja hoidmiseks ei ole teda kasulik petta. Kehtib reegel, et täna teenin kaks dollarit rohkem, nii kui nii see turist on homme mujal ja see kas ta kunagi ehk jälle minu teenust soovib tarbida ei ole oluline. Nii palju, kui Vietnamis, ei ole meid mitte kusagil petnud ja petta üritatud. Petmine muutus reisi lõpuosas juba frustreerivaks ja tekitas lausa tülgastuse selles riigis levinud teeninduskultuuri vastu.

Kohalike bussiliinide piletite ostmisel olime 2-3 korda tavahindadest kallimaid pileteid ostes sellest enam vähem teadlikud, pileti hind tundus soodne isegi 300 protsenti üle makstes. Teenust selle raha eest muidugi ei olnud. Buss suutis sõita 30 km oma 3-4 tundi ja peatus 15 kilomeetrit enne meie sihtkohta, bussijuht käsutas meid järgmisesse bussi, kus lõpp-peatusse kohaleviimise eest küsiti sama summa, mis algselt ostetud pileti eest.

Tavaline on, et restoranis arvet kontrollides leiad sellelt joogid või söögid, mida sa tellinud ei ole. Mis sest, et tegemist on väga korraliku restoraniga. "I am so sorry it was a mistake," ütleb teenindaja kahetsust väljendava näoga, järgmisel päeval samas restoranis õhtustades juhtub "juhuslikult" taoline viga jälle.

Et mitte enam üle maksta, otsustasime Hanoi linnast lennujaama takso usaldusväärselt reisikorraldajalt tellida. Isegi see ei olnud piisav ja ei taganud mingit kvaliteeti. Taksojuht varjus oma keeleoskamatuse taha ja kuigi meil oli tema teenuse eest juba ette makstud ning piletki olemas, nõudis vennike lennujaamas ikka taksomeetril olevat summat. Sel hetkel varjusime ka meie vietnami keele oskamatuse taha ja jalutasime lihtsalt minema. Paljud seda tõenäoliselt ei julge teha, kui lennuk on varsti minemas ja aega vähe, siis makstaksegi topelt. Üks kord reisiagentuurile ning teine kord kurjale ning nõudlikule taksojuhile.

Mina olen üldiselt tasakaalukas ja üritan asju diplomaatiliselt lahendada, aga õppisime, et Vietnamis nii ei saa. Meie salarelvaks, mida sellistel puhkudel kasutada, oli Viktoria ja tema keevaline iseloom. Kui ikka üks valge naine raevu läheb ja selle korralikult välja elab, jääb keskmine asiaadist pettur vait. 

Nii saime oma tahtmise hotellis, kus meile pesu pesemisega tünga üritati teha. Viktoria haaras roosaks värvunud valged riided, mis just pesust olid tulnud ja virutas need täie jõuga retseptsioonis letile. Sinna juurde käis ka vali vokaalne noomitus ja teade, et me ei kavatse selle teenuse eest maksta. Tegelased leti taga kohkusid igatahes väga ja oma 15 dollarit saime tagasi.

Tänavalt puuvilju ostes on alati vajalik kauplemine. Ma ei teadnud, et ka siis, kui hinnad on välja pandud. Läksin selle müüja juurde just nimelt selle pärast, et tal olid hinnad väljas. Palusin kilo 5000 dongi maksvaid rambutane. Maksma hakates nõudis onu mu käest kümme tuhat. Ta vist ei teadnud, et valged inimesed oskavad ka araabia numbreid lugeda...


Kuidas vietnamlased küll aru ei saa, et selline käitumine on pikemas perspektiivis väga vale. . Väga raske on reisi nautida, kui pidevalt pead mõtlema sellele, kes ja kui palju sind petta üritab ja see toimub 90 protsendil kõikidest juhtudest. Valge inimene on kui liikuv rahakott, millel on jalad all ja sealt saab ikka ja jälle head noosi. Seda juhtub ka mujal Kagu-Aasias, aga mitte kusagil nii hullult, kui Vietnamis.
 
Siin lihtsalt ei saa teistmoodi, kui sul ikka pidevalt nahka üle kõrvade üritatakse tõmmata, peab samaga vastama ning ülimat rahulolematust demonstreerima. Vihapurset mõistavad kõik, isegi kui nad sama keelt ei räägi.
 
Nii kahju, kui ka pole seda välja öelda, aga Vietnamis kehtib taksojuhtide, müüjate ja muude "avaliku elu" tegelastega see loomalik printsiip. Kuidas nemad sulle, nii sina neile.
Võttes arvesse kõiksugused petuskeemid ja tüngad, mida me Vietnami reisiga saime, võiksime kogu rahvuse pihta üldistada, et ühed pätid ja kaabakad kõik...Aga katsume sellistest radikaalsetest hinnangutest hoiduda. Neid on ju ikkagi 85 miljonit ning meie puutusime kokku vaid kaputäie vietnamlastega.

Ühte võib öelda, et vietnamlased pole nii sõbralikud ja lahked nagu taid või indoneeslased või kambodžalased. Võõrastele ei naerata, inglise keelt ei räägi. Üldse mingeid keeli ei räägi, kuigi turism areneb jõudsalt.

Eks haavad on liiga värsked ja ajalugu sündmustest pole kauge.
Valged on siin maal palju kurja korda saatnud. Kuigi Vietnami sõja lapsed on juba ammu täiskasvanud, meenutavad möödunud sündmusi tänavatel armu paluvad käteta, jalgadeta või ühe silmaga 30aastased mehed ning naised. Riigis on palju ameeriklaste poolt biorelvade kasutamise tagajärjel väärarenguga sündinud lapsi. Nad näevad välja nagu Tsernobõli lapsed.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…