Päris kindlasti pole Vietnami klienditeenindajatele ja teenusepakkujatele kohale jõudnud see, et kliendi rahuloluks ja hoidmiseks ei ole teda kasulik petta. Kehtib reegel, et täna teenin kaks dollarit rohkem, nii kui nii see turist on homme mujal ja see kas ta kunagi ehk jälle minu teenust soovib tarbida ei ole oluline. Nii palju, kui Vietnamis, ei ole meid mitte kusagil petnud ja petta üritatud. Petmine muutus reisi lõpuosas juba frustreerivaks ja tekitas lausa tülgastuse selles riigis levinud teeninduskultuuri vastu.
Kohalike bussiliinide piletite ostmisel olime 2-3 korda tavahindadest kallimaid pileteid ostes sellest enam vähem teadlikud, pileti hind tundus soodne isegi 300 protsenti üle makstes. Teenust selle raha eest muidugi ei olnud. Buss suutis sõita 30 km oma 3-4 tundi ja peatus 15 kilomeetrit enne meie sihtkohta, bussijuht käsutas meid järgmisesse bussi, kus lõpp-peatusse kohaleviimise eest küsiti sama summa, mis algselt ostetud pileti eest.
Tavaline on, et restoranis arvet kontrollides leiad sellelt joogid või söögid, mida sa tellinud ei ole. Mis sest, et tegemist on väga korraliku restoraniga. "I am so sorry it was a mistake," ütleb teenindaja kahetsust väljendava näoga, järgmisel päeval samas restoranis õhtustades juhtub "juhuslikult" taoline viga jälle.
Et mitte enam üle maksta, otsustasime Hanoi linnast lennujaama takso usaldusväärselt reisikorraldajalt tellida. Isegi see ei olnud piisav ja ei taganud mingit kvaliteeti. Taksojuht varjus oma keeleoskamatuse taha ja kuigi meil oli tema teenuse eest juba ette makstud ning piletki olemas, nõudis vennike lennujaamas ikka taksomeetril olevat summat. Sel hetkel varjusime ka meie vietnami keele oskamatuse taha ja jalutasime lihtsalt minema. Paljud seda tõenäoliselt ei julge teha, kui lennuk on varsti minemas ja aega vähe, siis makstaksegi topelt. Üks kord reisiagentuurile ning teine kord kurjale ning nõudlikule taksojuhile.
Mina olen üldiselt tasakaalukas ja üritan asju diplomaatiliselt lahendada, aga õppisime, et Vietnamis nii ei saa. Meie salarelvaks, mida sellistel puhkudel kasutada, oli Viktoria ja tema keevaline iseloom. Kui ikka üks valge naine raevu läheb ja selle korralikult välja elab, jääb keskmine asiaadist pettur vait.
Kohalike bussiliinide piletite ostmisel olime 2-3 korda tavahindadest kallimaid pileteid ostes sellest enam vähem teadlikud, pileti hind tundus soodne isegi 300 protsenti üle makstes. Teenust selle raha eest muidugi ei olnud. Buss suutis sõita 30 km oma 3-4 tundi ja peatus 15 kilomeetrit enne meie sihtkohta, bussijuht käsutas meid järgmisesse bussi, kus lõpp-peatusse kohaleviimise eest küsiti sama summa, mis algselt ostetud pileti eest.
Tavaline on, et restoranis arvet kontrollides leiad sellelt joogid või söögid, mida sa tellinud ei ole. Mis sest, et tegemist on väga korraliku restoraniga. "I am so sorry it was a mistake," ütleb teenindaja kahetsust väljendava näoga, järgmisel päeval samas restoranis õhtustades juhtub "juhuslikult" taoline viga jälle.
Et mitte enam üle maksta, otsustasime Hanoi linnast lennujaama takso usaldusväärselt reisikorraldajalt tellida. Isegi see ei olnud piisav ja ei taganud mingit kvaliteeti. Taksojuht varjus oma keeleoskamatuse taha ja kuigi meil oli tema teenuse eest juba ette makstud ning piletki olemas, nõudis vennike lennujaamas ikka taksomeetril olevat summat. Sel hetkel varjusime ka meie vietnami keele oskamatuse taha ja jalutasime lihtsalt minema. Paljud seda tõenäoliselt ei julge teha, kui lennuk on varsti minemas ja aega vähe, siis makstaksegi topelt. Üks kord reisiagentuurile ning teine kord kurjale ning nõudlikule taksojuhile.
Mina olen üldiselt tasakaalukas ja üritan asju diplomaatiliselt lahendada, aga õppisime, et Vietnamis nii ei saa. Meie salarelvaks, mida sellistel puhkudel kasutada, oli Viktoria ja tema keevaline iseloom. Kui ikka üks valge naine raevu läheb ja selle korralikult välja elab, jääb keskmine asiaadist pettur vait.
Nii saime oma tahtmise hotellis, kus meile pesu pesemisega tünga üritati teha. Viktoria haaras roosaks värvunud valged riided, mis just pesust olid tulnud ja virutas need täie jõuga retseptsioonis letile. Sinna juurde käis ka vali vokaalne noomitus ja teade, et me ei kavatse selle teenuse eest maksta. Tegelased leti taga kohkusid igatahes väga ja oma 15 dollarit saime tagasi.
Tänavalt puuvilju ostes on alati vajalik kauplemine. Ma ei teadnud, et ka siis, kui hinnad on välja pandud. Läksin selle müüja juurde just nimelt selle pärast, et tal olid hinnad väljas. Palusin kilo 5000 dongi maksvaid rambutane. Maksma hakates nõudis onu mu käest kümme tuhat. Ta vist ei teadnud, et valged inimesed oskavad ka araabia numbreid lugeda...
Kuidas vietnamlased küll aru ei saa, et selline käitumine on pikemas perspektiivis väga vale. . Väga raske on reisi nautida, kui pidevalt pead mõtlema sellele, kes ja kui palju sind petta üritab ja see toimub 90 protsendil kõikidest juhtudest. Valge inimene on kui liikuv rahakott, millel on jalad all ja sealt saab ikka ja jälle head noosi. Seda juhtub ka mujal Kagu-Aasias, aga mitte kusagil nii hullult, kui Vietnamis.
Siin lihtsalt ei saa teistmoodi, kui sul ikka pidevalt nahka üle kõrvade üritatakse tõmmata, peab samaga vastama ning ülimat rahulolematust demonstreerima. Vihapurset mõistavad kõik, isegi kui nad sama keelt ei räägi.
Nii kahju, kui ka pole seda välja öelda, aga Vietnamis kehtib taksojuhtide, müüjate ja muude "avaliku elu" tegelastega see loomalik printsiip. Kuidas nemad sulle, nii sina neile.
Võttes arvesse kõiksugused petuskeemid ja tüngad, mida me Vietnami reisiga saime, võiksime kogu rahvuse pihta üldistada, et ühed pätid ja kaabakad kõik...Aga katsume sellistest radikaalsetest hinnangutest hoiduda. Neid on ju ikkagi 85 miljonit ning meie puutusime kokku vaid kaputäie vietnamlastega.
Ühte võib öelda, et vietnamlased pole nii sõbralikud ja lahked nagu taid või indoneeslased või kambodžalased. Võõrastele ei naerata, inglise keelt ei räägi. Üldse mingeid keeli ei räägi, kuigi turism areneb jõudsalt.
Eks haavad on liiga värsked ja ajalugu sündmustest pole kauge.
Valged on siin maal palju kurja korda saatnud. Kuigi Vietnami sõja lapsed on juba ammu täiskasvanud, meenutavad möödunud sündmusi tänavatel armu paluvad käteta, jalgadeta või ühe silmaga 30aastased mehed ning naised. Riigis on palju ameeriklaste poolt biorelvade kasutamise tagajärjel väärarenguga sündinud lapsi. Nad näevad välja nagu Tsernobõli lapsed.
Võttes arvesse kõiksugused petuskeemid ja tüngad, mida me Vietnami reisiga saime, võiksime kogu rahvuse pihta üldistada, et ühed pätid ja kaabakad kõik...Aga katsume sellistest radikaalsetest hinnangutest hoiduda. Neid on ju ikkagi 85 miljonit ning meie puutusime kokku vaid kaputäie vietnamlastega.
Ühte võib öelda, et vietnamlased pole nii sõbralikud ja lahked nagu taid või indoneeslased või kambodžalased. Võõrastele ei naerata, inglise keelt ei räägi. Üldse mingeid keeli ei räägi, kuigi turism areneb jõudsalt.
Eks haavad on liiga värsked ja ajalugu sündmustest pole kauge.
Valged on siin maal palju kurja korda saatnud. Kuigi Vietnami sõja lapsed on juba ammu täiskasvanud, meenutavad möödunud sündmusi tänavatel armu paluvad käteta, jalgadeta või ühe silmaga 30aastased mehed ning naised. Riigis on palju ameeriklaste poolt biorelvade kasutamise tagajärjel väärarenguga sündinud lapsi. Nad näevad välja nagu Tsernobõli lapsed.
Kommentaarid
Postita kommentaar