Otse põhisisu juurde

Vastik vassimine-valetamine Vietnami võtmes

Päris kindlasti pole Vietnami klienditeenindajatele ja teenusepakkujatele kohale jõudnud see, et kliendi rahuloluks ja hoidmiseks ei ole teda kasulik petta. Kehtib reegel, et täna teenin kaks dollarit rohkem, nii kui nii see turist on homme mujal ja see kas ta kunagi ehk jälle minu teenust soovib tarbida ei ole oluline. Nii palju, kui Vietnamis, ei ole meid mitte kusagil petnud ja petta üritatud. Petmine muutus reisi lõpuosas juba frustreerivaks ja tekitas lausa tülgastuse selles riigis levinud teeninduskultuuri vastu.

Kohalike bussiliinide piletite ostmisel olime 2-3 korda tavahindadest kallimaid pileteid ostes sellest enam vähem teadlikud, pileti hind tundus soodne isegi 300 protsenti üle makstes. Teenust selle raha eest muidugi ei olnud. Buss suutis sõita 30 km oma 3-4 tundi ja peatus 15 kilomeetrit enne meie sihtkohta, bussijuht käsutas meid järgmisesse bussi, kus lõpp-peatusse kohaleviimise eest küsiti sama summa, mis algselt ostetud pileti eest.

Tavaline on, et restoranis arvet kontrollides leiad sellelt joogid või söögid, mida sa tellinud ei ole. Mis sest, et tegemist on väga korraliku restoraniga. "I am so sorry it was a mistake," ütleb teenindaja kahetsust väljendava näoga, järgmisel päeval samas restoranis õhtustades juhtub "juhuslikult" taoline viga jälle.

Et mitte enam üle maksta, otsustasime Hanoi linnast lennujaama takso usaldusväärselt reisikorraldajalt tellida. Isegi see ei olnud piisav ja ei taganud mingit kvaliteeti. Taksojuht varjus oma keeleoskamatuse taha ja kuigi meil oli tema teenuse eest juba ette makstud ning piletki olemas, nõudis vennike lennujaamas ikka taksomeetril olevat summat. Sel hetkel varjusime ka meie vietnami keele oskamatuse taha ja jalutasime lihtsalt minema. Paljud seda tõenäoliselt ei julge teha, kui lennuk on varsti minemas ja aega vähe, siis makstaksegi topelt. Üks kord reisiagentuurile ning teine kord kurjale ning nõudlikule taksojuhile.

Mina olen üldiselt tasakaalukas ja üritan asju diplomaatiliselt lahendada, aga õppisime, et Vietnamis nii ei saa. Meie salarelvaks, mida sellistel puhkudel kasutada, oli Viktoria ja tema keevaline iseloom. Kui ikka üks valge naine raevu läheb ja selle korralikult välja elab, jääb keskmine asiaadist pettur vait. 

Nii saime oma tahtmise hotellis, kus meile pesu pesemisega tünga üritati teha. Viktoria haaras roosaks värvunud valged riided, mis just pesust olid tulnud ja virutas need täie jõuga retseptsioonis letile. Sinna juurde käis ka vali vokaalne noomitus ja teade, et me ei kavatse selle teenuse eest maksta. Tegelased leti taga kohkusid igatahes väga ja oma 15 dollarit saime tagasi.

Tänavalt puuvilju ostes on alati vajalik kauplemine. Ma ei teadnud, et ka siis, kui hinnad on välja pandud. Läksin selle müüja juurde just nimelt selle pärast, et tal olid hinnad väljas. Palusin kilo 5000 dongi maksvaid rambutane. Maksma hakates nõudis onu mu käest kümme tuhat. Ta vist ei teadnud, et valged inimesed oskavad ka araabia numbreid lugeda...


Kuidas vietnamlased küll aru ei saa, et selline käitumine on pikemas perspektiivis väga vale. . Väga raske on reisi nautida, kui pidevalt pead mõtlema sellele, kes ja kui palju sind petta üritab ja see toimub 90 protsendil kõikidest juhtudest. Valge inimene on kui liikuv rahakott, millel on jalad all ja sealt saab ikka ja jälle head noosi. Seda juhtub ka mujal Kagu-Aasias, aga mitte kusagil nii hullult, kui Vietnamis.
 
Siin lihtsalt ei saa teistmoodi, kui sul ikka pidevalt nahka üle kõrvade üritatakse tõmmata, peab samaga vastama ning ülimat rahulolematust demonstreerima. Vihapurset mõistavad kõik, isegi kui nad sama keelt ei räägi.
 
Nii kahju, kui ka pole seda välja öelda, aga Vietnamis kehtib taksojuhtide, müüjate ja muude "avaliku elu" tegelastega see loomalik printsiip. Kuidas nemad sulle, nii sina neile.
Võttes arvesse kõiksugused petuskeemid ja tüngad, mida me Vietnami reisiga saime, võiksime kogu rahvuse pihta üldistada, et ühed pätid ja kaabakad kõik...Aga katsume sellistest radikaalsetest hinnangutest hoiduda. Neid on ju ikkagi 85 miljonit ning meie puutusime kokku vaid kaputäie vietnamlastega.

Ühte võib öelda, et vietnamlased pole nii sõbralikud ja lahked nagu taid või indoneeslased või kambodžalased. Võõrastele ei naerata, inglise keelt ei räägi. Üldse mingeid keeli ei räägi, kuigi turism areneb jõudsalt.

Eks haavad on liiga värsked ja ajalugu sündmustest pole kauge.
Valged on siin maal palju kurja korda saatnud. Kuigi Vietnami sõja lapsed on juba ammu täiskasvanud, meenutavad möödunud sündmusi tänavatel armu paluvad käteta, jalgadeta või ühe silmaga 30aastased mehed ning naised. Riigis on palju ameeriklaste poolt biorelvade kasutamise tagajärjel väärarenguga sündinud lapsi. Nad näevad välja nagu Tsernobõli lapsed.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...