Otse põhisisu juurde

Vietnami plaanipärasest teede ehitamisest

See, kuidas Vietnamis teid ehitatakse, on üks suur mõistatus. Kes küll otsustab, kuhu ja milline tee ehitada?

Enamik Saigonist edela poole viivast "kiirteest" on läbitav teosammul. 248 kilomeetri pikkuse lõigu läbimiseks kulub bussil 7-8 tundi. Tuhanded motorollerid ja suitsevad vanad veoautod, enamik Vene ja Hiina toodang, blokeerivad regulaarselt bussi tee.  Tee on kohati nii kitsas, et kaks vastassuunas sõitvat veoautot vaevu üksteisest mööda mahuvad. Karjuv vajadus oleks neljarealise tee järele. Aga mida pole seda pole.

Meile suureks üllatuseks avastasime, et keegi poliitbüroost või plaanimajanduse komiteest või kuidas iganes neid riiklikke institutsioone siin nimetatakse, otsustas neljarealise tee hoopis Phu Quoci saarele ehitada. Saareke on umbes poole väiksem Hiiumaast ja geograafiliselt täielik ääremaa. Muidugi on tore ja regionaalpoliitiliselt vägagi otstarbekas, et ka äärealad korraliku infrastruktuuri saaksid, aga neljarealine kiirtee on ikka pisut liig.

Tee ehitus käib saare pealinnast Duong Dongist põhja poole praktiliselt asustamata maale suunduval lõigul. Kui nüüd võrrelda vajadust sellise tee järele väikesaarel või riigi suurima linna ja tähtsaima riisi kasvatamise piirkonna vahel, siis tekib paratamatult kujutelm Nõukogude Liidu aegsest asjaajamisest.

Ilmselt nägi plaan ette, et tuleb ehitada kiirtee, aga kuhu pole oluline. Olen kuulnud legendi, et nõuka ajal aeti Saaremaa ja Sahhalin segamini ja nii sattus Kaug-Itta plaanitud raudtee kogemata Saaremaale.  Nali või mitte, Vietnamis hakkab taolisi projekte ikka ja jälle silma.

Sildade remontimisega siin tõenäoliselt ei tegeleta ja uus ehitatakse pärast vana kokku kukkumist. Enamik sildadest Mekongi deltas on halvas seisukorras. Kui buss neid hooga ületab, peaksid reisijad kiivrid pähe panema, et mitte pead vastu bussi lage puruks lüüa.

Infoks, 2007. aastal kukkus Mekongi deltas asuv Can Tho sild kokku tappes 52 ja vigastades 140 inimest.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...