See, kuidas Vietnamis teid ehitatakse, on üks suur mõistatus. Kes küll otsustab, kuhu ja milline tee ehitada?
Enamik Saigonist edela poole viivast "kiirteest" on läbitav teosammul. 248 kilomeetri pikkuse lõigu läbimiseks kulub bussil 7-8 tundi. Tuhanded motorollerid ja suitsevad vanad veoautod, enamik Vene ja Hiina toodang, blokeerivad regulaarselt bussi tee. Tee on kohati nii kitsas, et kaks vastassuunas sõitvat veoautot vaevu üksteisest mööda mahuvad. Karjuv vajadus oleks neljarealise tee järele. Aga mida pole seda pole.
Meile suureks üllatuseks avastasime, et keegi poliitbüroost või plaanimajanduse komiteest või kuidas iganes neid riiklikke institutsioone siin nimetatakse, otsustas neljarealise tee hoopis Phu Quoci saarele ehitada. Saareke on umbes poole väiksem Hiiumaast ja geograafiliselt täielik ääremaa. Muidugi on tore ja regionaalpoliitiliselt vägagi otstarbekas, et ka äärealad korraliku infrastruktuuri saaksid, aga neljarealine kiirtee on ikka pisut liig.
Tee ehitus käib saare pealinnast Duong Dongist põhja poole praktiliselt asustamata maale suunduval lõigul. Kui nüüd võrrelda vajadust sellise tee järele väikesaarel või riigi suurima linna ja tähtsaima riisi kasvatamise piirkonna vahel, siis tekib paratamatult kujutelm Nõukogude Liidu aegsest asjaajamisest.
Ilmselt nägi plaan ette, et tuleb ehitada kiirtee, aga kuhu pole oluline. Olen kuulnud legendi, et nõuka ajal aeti Saaremaa ja Sahhalin segamini ja nii sattus Kaug-Itta plaanitud raudtee kogemata Saaremaale. Nali või mitte, Vietnamis hakkab taolisi projekte ikka ja jälle silma.
Sildade remontimisega siin tõenäoliselt ei tegeleta ja uus ehitatakse pärast vana kokku kukkumist. Enamik sildadest Mekongi deltas on halvas seisukorras. Kui buss neid hooga ületab, peaksid reisijad kiivrid pähe panema, et mitte pead vastu bussi lage puruks lüüa.
Infoks, 2007. aastal kukkus Mekongi deltas asuv Can Tho sild kokku tappes 52 ja vigastades 140 inimest.
Kommentaarid
Postita kommentaar