Otse põhisisu juurde

Pargipossumitega veini joomas

Ta juba magab rasket tööinimese und, mesimaguse une vahepeal nurrutab üle terve toa,  mingisuguse mütoloogilise looma kombel. 
Ei, ta ei norska!
Nurrutab. Nii magusalt, et kutsub mindki voodisse. 
Aga mitte nii nagu kass.
Ta nurrutab. 
Teeb mingisugust lõvi möiratuse ja kassi nurrumise vahepealset häält. 

Argielust. Ei osanud arvata, et 8 tundi võib nii pikaks ja väljakannatamatuks ajaks osutuda. Suutsime ju vahepeal kolm nädalat kuulmata-nägemata-katsumata olla.
Helistame 55 korda päevas ja smsime järjepidevalt. 
Mis mõttes nagu? 
Oma elu ei ole vä? Kus on sõbrad ja lähedased? 
Nagu nende lahusoldud töötundide jooksul midagi uut ja informatiivset oleks juhtunud?

Vahel on küll tunne, et meie väikeses maailmas pole teistele ruumi. 
Aga hea on tõdeda, et aastad pole seda kõditav-kipitavat tunnet vähemaks- nõrgemaks muutnud. 
Sajaga armastan.

Ta on ikka nii nunnu. 
Kui töölt tuleb, on nii näljane, et võib ennast surnuks süüa. Nii palju, kui palju ette annad, sööb kõik ära. Mis sest, et pärast kõht valus ja kolme päeva söök otsas.

Mingi imelik naiselik hala tuli nüüd kokku, aga mis siis sellest. Vahepeal peab seda ka tulema. Hala peab välja pääsema. 

Varsti kirjutame pikemalt ja laiemalt ka Melbournest ning siinsest elust-olust. 

Mõnus aeg on see kevad, kui kõik õitseb ning lõhnab ning inimesed armuvad. 
Me praegu naudime Melbourne kevadet ning ei suuda ennast Eesti sügisesse ette kujutada.
Pargid on nii rohelised, õhk nii värske ja soe. 

Kolame mööda värskeid ja rohelisi aasasid, luurame parkides, kus on nii mõnedki häbematud noored teineteist pargi murul leidnud.

Siin mõned pildid meie õhtusest veinijoomisest kohalike pargielukate possumitega. 






Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust