Otse põhisisu juurde

Austraalia kontoritöö: depressiivseid ei tohi vallandada ja intrigante tuleb trahvida

Austraalia kontoritööl on väga omapärased kiiksud. 
  • Muidu pead esmaspäevast teisipäevani ametlikult riides käima, aga reedel võid kas või oma pidžaamas või jooksudressides tööle tulla. Paljud töökaaslased ohkavad neljapäeval kergendatult, et oh jess, homme saab teksad jalga tõmmata.  
  • Oma töökohal pole ma seda täheldanud, et depressioonis inimesi kuidagi teistmoodi koheldaks (ma tegelikult pole üldse täheldanud, et keegi võiks depressioonis olla), aga Andres rääkis oma töökoha kohta, et tema osakonnas töötab üks diagnoositud depressiooniga isik, keda koheldakse eriliselt. Kui tööd ei viitsi teha, siis ei pea, kui ei meeldi mingeid rutiinseid ja ebameeldivaid tööülesandeid täita, siis saab need töökaaslastele edasi delegeerida. Ja sellise inimese vallandamine on igati seadusevastane ja karistatav. 
  • Siis see türanni ära tundmise koolitus. Igal aastal on kohustuslik läbida türanni ehk riiukuke äratundmise koolitus ja sooritada lisandunud teadmiste põhjal test. Et kui sa terroriseerid töökaaslasi ja oled üldse vastik tülinorija, intrigant, võib sind seaduse alusel "korrale kutsuda". Minu töökaaslane tegi täna oma paar tundi seda koolitust iseseisvalt läbi ja muudkui ohkas, sest iga testi küsimuse õige vastus oli "inform your supervisor".
Töökeskkonnast võiks tegelikult väga pika-pika loo kirjutada, sest australlastelt on mida õppida ja meile eeskujuks tuua.
Aga kunagi hiljem. 

Kommentaarid

  1. Hmm... kas sulle tundub, et see keskkond on siis ka sõbralikum, kui meie oma? Et nendest õpetustest on kasu? Või on see pigem nagu enesekoolitus - et kuidas mitte olla halb kaastööline? Ma ei kujuta hetkel küll ette, et peaksin kellegi teise isiklike töösuhtumise probleemidega (või ka enda omadega) tegelema töö ajal. Millal siis tööd tehakse? :D

    VastaKustuta
  2. Tead, senise kogemuse põhjal arvan, et on sõbralikum, sest inimesed tööle tulles tulevad sinu juurest läbi ja pärivad, kuidas eelmine nv/õhtu/päev läks, suhteliselt personaalne lähenemine ja keegi ei jää märkamata-teretamata hommikul.

    Selle aja jooksul olen ma päris mitu korda meie osakonna juhatajaga niisama vestelnud ja ta ikka iga kord küsib, et kas ma olen õnnelik?
    Kuigi hierarhiliselt, aga ka füüsiliselt asub inimene oluliselt kõrgemal (töötab kolmandal korrusel), siis leiab päevas igaühe jaoks aega.
    Ja mind võeti väga kiiresti omaks :) Sellist kadedust pole ma märganud, et kui sa teed oma asju hästi ja seejuures kolm korda kiiremini kui teised, siis sinus nähakse potentsiaalset töökoha äravõtjat/ohustajat.

    Ja teine asi, mis märkimist väärib on see, et ega suurt vahet ei ole, mis kultuuritaustaga organisatsioonis töötad, oluline on see, et organisatsiooniliikmned on õnnestunud mitte ainult erialaselt vaid ka isiklikus elus. Meil küll keegi mingeid ületunde ei tee ja ei nõua seda ka meilt, sest igaühel on kodu ja eraelu, kaaslane, kellega peab saama aega veeta :)

    Muidu mul on hullult äge Itaalia päritoluga sub-ülemus (organisatsioonis kus töötan, see on päris bürokraatlik ja igal töötajal on oma boss), jõulude ajal toodi meile kingituseks päris palju erinevat sorti õlut ja üldse oli selline lahjem töögraafik. See sub-ülemus küsis minu pärisbossi käest, et kas Viktoria tohib töö ajal õlut juua. Lubati. Nii ta avas mulle õllesid (ainult kaks väikest) ja tõi töölauale :D

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...