Otse põhisisu juurde

Great Ocean Road

Sel aastal otsustasime jõulud tavalisest erinevalt mööda saata ja reisisme Austraalia ühele tuntuimale teelõigule - Great Ocean Roadile. Arvasime, et pühade ajal on kindlasti kõikjal palju rahvast ja vaatamisväärsused ning telkimiskohad on ülerahvastatud, aga asi ei olnud sugugi nii hull. Austraallased veedavad harjumuspäraselt oma jõulud kodus pere keskel ning just 25.detsember on söömise, joomise ja kinkide jagamise päev. Ainukesed, keda teel olles ohtrasti märkasime olid India ja Lähis-Ida päritolu reisijad.

Great Ocean Road asub Melbournei´st umbes saja kilomeetri kaugusel ja selle teelõigu pikkuseks on 243 kilomeetrit. Tee kulgeb enamuses vahetult ookeani kaldal ja selle liivakivist välja uuristatud ranniku võlu on kirjeldamatu.
Suurt osa rannikust, mida tee läbib nimetatakse Shipwreck Coast ehk laevavrakkide rannikuks. Tormises ja ettearvamatus rannikuvees ja ka otse vastu kaljusid on aegade jooksul purunenud ja hukkunud sadu laevu, enamik muidugi ajast, kui tuul veel laevu edasi kandis.

Great Ocean Roadi hakati ehitama 1918. aastal selleks, et Lääne-Victoria rannikuala ligipääsetavamaks muuta. Seniajani oli peamine võimalus sinna pääsemiseks laev või siis väga keeruline ja aeganõudev matk läbi metsiku maastiku ja metsade. Valmis tee anti Victoria valitsusele üle 2. oktoobril 1936. Tõenäoliselt oleks ka paar nädalat varem valmis saanud, aga 1924. aastal leidis aset üks vahejuhtum. Nimelt sõitis tee-ehituskoha lähistel karidele ja hukkus viina ning õlle lastis olnud laev ja pärast seda tekkis meeste töögraafikus 2 nädalane planeerimata paus.

Oma nime väärib Great Ocean Road igal juhul. Väga võimsad lubjakivikaljud ja saarekesed, veidi sisemaale sõites tihedad metsad täis hiiglaslikke sõnajalgu ja puid, üllatavalt puutumata elusloodus loomade ja lindude näol on muljetavaldav. Meil õnnestus ööbimiseks leida laagripaik keset paksu metsa ja see oli ainult meie päralt. Veetsime mõnusa õhtu lõkke ääres ja hommikul ärkasime linnulaulu peale.

Great Ocean Road läbib Great Otway nimelist rahvusparki ja suur osa sellest pargist on tiheda metsaga kaetud ala. Rannik tõuseb suhteliselt järsku 400-500 meetri kõrgusele merepinnast ja seal valitseb veidi jahedam ning niiskem kliima, kui rannikul. Seda võimsat metsa nimetatakse siin parasvöötme vihmametsaks ja puud ning erakordselt suurt kasvu sõnajalad tekitavad tunde, just kui asuksid kusagil juuraajastu metsas ning kohe kohe ristub su tee mõne eelajaloolise loomaga. Täitsa müstiline paik.

Kui kellegil on soovi koaalasid vabas looduses näha, siis tee, mis viib Great Otway tuletorni juurde on suhteliselt kindla peale minek. Sõida aeglaselt ja hoia silmad lahti ning peagi võid end avastada eukalüptisalus keset koaalade kolooniat. Ühel hetkel, kui auto peatasime ja välja läksime oli iga meie lähedal asuva puu otsas vähemalt üks karvakera. Kui sellest töökaaslastele rääkisin, siis olid nad väga imestunud ja arvasid, et meil oli palju õnne, et neid nägime. Koaalad, nagu paljud teisedki loomaliigid on ohustatud.

Ei ole veel täpselt paika pannud, kuhu meie järgmine retk viib, aga huvitavatest sihtkohtadest siin puudust ei tule. Sellest kirjutame juba mõne nädala pärast.






Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust