Uue aasta eel, kui kõik edastavad häid soove ja heidavad tagasivaatlikke pilke möödunud aastale on minu südamelähedaseks teemaks "tervis ja kas seda on mingi summa eest võimalik osta"?
Kuue nädala jooksul, mil suvel Eestis viibisime olin kahel korral tõsiselt haige. Ühel korral põiepõletikus ja teisel korral kohe mõni nädal pärast põiepõletikust paranemist "tavalises sügiskliima tõves", mis laksas nii kõvasti, et küttis mu keha ligemale neljakümne kraadini ja tekitas liigestele enneolematult piinarikast väänavat valu.
Pärast seda pole haige olnud. Ptüi,ptüi, ptüi.
Kui välja arvata kõiksugused argised vigastused, mida annab tegelikult hoolikuse-ettevaatlikusega vältida.
Väikese ja rumalana limpsisin jääpurikaid ja püherdasin lumes sooviga haigestuda ja mitte kooli minna- et saaks kodus multikaid vaadata ja vanemate käest parimat "teenindust" saada. Tihtipeale "soov haigestuda", lumes püherdumine ja külmetamine ei töötanud ja pidin kavalamaid trikke tegema. Mõnikord kuumutasin kraadiklaasi küttekeha juures liiga kõrgeks ning minu reaalne kehatemperatuur ja näidikul olev tekitas vanemates ja targemates kahtlusi ning pidin hommikul siiski oma sammud kooli poole seadma.
Teen praegu töö juures arveid erinevatele tervisekindlustuse fondidele, mis maksavad kinni kindlustatud inimeste operatsioonid. Iga kord, kui kirurgi käekirja üritan lugeda, kontrollin mitmeid kordi üle, kas see väike osake, mida näiteks südameoperatsioonis kasutatakse saab ikka 50 000 Austraalia dollarit maksta?
Ja maksab.
Ja väike kruvi, mis on vaid väike osake 20-st kruvist, mis opereeritud liigest jms kinni hoiab võib vabalt maksta paari sajast dollarist mõne tuhandeni.
Üldiselt on opereeritavad 80-95aastased mehed ning naised, kuid aeg ajalt satub opereeritavate hulka 17-40aastaseid noori inimesi. Siis küll mõtled, et nii ebaõiglane ja miks pärast peaks keegi noorena haige olema ja kõike seda läbi elama?
Päris palju raskelt haigeid noori on.
Eile vaatasime kinos Austraalia filmi "Matching Jack" ja ausalt öeldes pidin ennast tugevalt tagasi hoidma, et kinos (avalikus kohas) mitte pillima hakata. Lugu rääkis leukeemiahaigest poisist ja sellest, mida kõike elavad laps ja tema lähedased selle haigusega läbi. Austraalia meedias on üldse viimasel ajal avaldatud üsna tihti vähihaigete laste lugusid...
Hullult hinge läheb kuidagi.
Ehh, tuttav värk. Käisin paljajalu salaja lume peal jooksmas ja ikka haigeks ei jäänud, nüüd lähen korraks palja peaga rõdule ja juba nohus. Ei tea mis siis veel 20 aasta pärast juhtub?
VastaKustutaHead vana aasta lõppu!
Ma ei tea, mis saab 20 aasta pärast, aga 50 aasta pärast on pool liigestest, luudest ja muudest organitest doneeritud või plastikust.
VastaKustutaAga veaks selle toreda ajanigi välja, oleks juba umbe tegija.
Head algust, Maris!
Ma kuumutasin ka kraadiklaasi :) Aint et nii tulise vee all, et katski läks... võib-olla ma nõksatasin ka korraks kergelt kuhugi vastu. Ei õnnestunud haige olla (ema ju arst ka veel), lõpuks võtsin miski 5-ndas klassis ametlikult popipäeva, et teistega võrdne olla.
VastaKustutaAga väihaigete teemad - olgu noored või vanad, on väga, väga rasked, valusad. Seda kuuleb siin ikka liiga palju, st ülemõistuse palju. Ma vist ei tea kedagi, kel poleks selle teemaga seotud lähedast või sõpra... Meie sajand!
Ja ikkagi vaatame vastu rõõmsamasse tulevikku... Hääd alanud uut ka siit! :)
Vaat, mis kõik välja tuleb!Kraadiklaasi näidikuga manipuleerimine vana trikk siis :D
VastaKustutaKeegi polegi siis pärispatuta?