Otse põhisisu juurde

Kõik lapsed peaksid olema terved!

Uue aasta eel, kui kõik edastavad häid soove ja heidavad tagasivaatlikke pilke möödunud aastale on minu südamelähedaseks teemaks "tervis ja kas seda on mingi summa eest võimalik osta"?

Kuue nädala jooksul, mil suvel Eestis viibisime olin kahel korral tõsiselt haige. Ühel korral põiepõletikus ja teisel korral kohe mõni nädal pärast põiepõletikust paranemist "tavalises sügiskliima tõves", mis laksas nii kõvasti, et küttis mu keha ligemale neljakümne kraadini ja tekitas liigestele enneolematult piinarikast väänavat valu.

Pärast seda pole haige olnud. Ptüi,ptüi, ptüi. 
Kui välja arvata kõiksugused argised vigastused, mida annab tegelikult hoolikuse-ettevaatlikusega vältida. 
  
Väikese ja rumalana limpsisin jääpurikaid ja püherdasin lumes sooviga haigestuda ja mitte kooli minna- et saaks kodus multikaid vaadata ja vanemate käest parimat "teenindust" saada. Tihtipeale "soov haigestuda", lumes püherdumine ja külmetamine ei töötanud ja pidin kavalamaid trikke tegema. Mõnikord kuumutasin kraadiklaasi küttekeha juures liiga kõrgeks ning minu reaalne kehatemperatuur ja näidikul olev tekitas vanemates ja targemates kahtlusi ning pidin hommikul siiski oma sammud kooli poole seadma. 

Teen praegu töö juures arveid erinevatele tervisekindlustuse fondidele, mis maksavad kinni kindlustatud inimeste operatsioonid. Iga kord, kui kirurgi käekirja üritan lugeda, kontrollin mitmeid kordi üle, kas see väike osake, mida näiteks südameoperatsioonis kasutatakse saab ikka 50 000 Austraalia dollarit maksta?
Ja maksab. 
Ja väike kruvi, mis on vaid väike osake 20-st kruvist, mis opereeritud liigest jms kinni hoiab võib vabalt maksta paari sajast dollarist mõne tuhandeni. 

Üldiselt on opereeritavad 80-95aastased mehed ning naised, kuid aeg ajalt satub opereeritavate hulka 17-40aastaseid noori inimesi. Siis küll mõtled, et nii ebaõiglane ja miks pärast peaks keegi noorena haige olema ja kõike seda läbi elama?
Päris palju raskelt haigeid noori on. 

Eile vaatasime kinos Austraalia filmi "Matching Jack" ja ausalt öeldes pidin ennast tugevalt tagasi hoidma, et kinos (avalikus kohas) mitte pillima hakata. Lugu rääkis leukeemiahaigest poisist ja sellest, mida kõike elavad laps ja tema lähedased selle haigusega läbi. Austraalia meedias on üldse viimasel ajal avaldatud üsna tihti vähihaigete laste lugusid...
Hullult hinge läheb kuidagi. 

Kommentaarid

  1. Ehh, tuttav värk. Käisin paljajalu salaja lume peal jooksmas ja ikka haigeks ei jäänud, nüüd lähen korraks palja peaga rõdule ja juba nohus. Ei tea mis siis veel 20 aasta pärast juhtub?

    Head vana aasta lõppu!

    VastaKustuta
  2. Ma ei tea, mis saab 20 aasta pärast, aga 50 aasta pärast on pool liigestest, luudest ja muudest organitest doneeritud või plastikust.
    Aga veaks selle toreda ajanigi välja, oleks juba umbe tegija.
    Head algust, Maris!

    VastaKustuta
  3. Ma kuumutasin ka kraadiklaasi :) Aint et nii tulise vee all, et katski läks... võib-olla ma nõksatasin ka korraks kergelt kuhugi vastu. Ei õnnestunud haige olla (ema ju arst ka veel), lõpuks võtsin miski 5-ndas klassis ametlikult popipäeva, et teistega võrdne olla.

    Aga väihaigete teemad - olgu noored või vanad, on väga, väga rasked, valusad. Seda kuuleb siin ikka liiga palju, st ülemõistuse palju. Ma vist ei tea kedagi, kel poleks selle teemaga seotud lähedast või sõpra... Meie sajand!

    Ja ikkagi vaatame vastu rõõmsamasse tulevikku... Hääd alanud uut ka siit! :)

    VastaKustuta
  4. Vaat, mis kõik välja tuleb!Kraadiklaasi näidikuga manipuleerimine vana trikk siis :D
    Keegi polegi siis pärispatuta?

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust