Balaclava: elamused Melbourne´i Vene poest

St Kilda kõrval asub selline linnaosake nagu Balaclava. Kuulsin kunagi, et kogu Melbourne´i slaavlaste elu käib selles rajoonis. Et suured diskod, slaavipärased peksaandmised-kaklused, Vene poed, söögikohad asuvad sealses ümbruskonnas. Vene maffia pidavat seal tegutsema ja kui elu elada tahad, sealjuures kirevat elu, siis koli Balaclavasse.

Kuigi meie kodust on see vaid mõned trammipeatused linna poolt edasi, polnud me eilseni sinna sattunud. Siis kuulsime jällegi Kaarlilt ja Marilynilt, et seal ühes Vene poes on musta leiba, tatart, kohukesi ja muud rariteetset kraami saadaval. Võtsime ennast kokku ja läksime Balaclavat avastama. Täpselt me siiski ei teadnud, kus see Vene pood asub ja palusime teejuhiseid Marilynilt. Marilyn oli lahke abistama ja ütles: "No seal on üks sild, mille peal on kalad ja merineitsid ja see pood asub sillast paremal. Sellel poel on üks suur aken ja uks, akna peal on leivad."

Niimoodi me selle poe ülesse leidsimegi. Tõepoolest, raudteesillal olid värvilised kalad ja merineitsid ja poel oli suur aken.

Astudes sellesse poodi, oleks justkui 30 aastat ajaloos rännanud. Pole selliseid poode ausalt öeldes veel Austraalias näinud. Need samad pruunikad põrandaplaadid, millest pool Vene riiki tehtud on, iidsed suured lahmakad külmkapid, kus kolm WC-paberi värvi vorsti ilutsemas, kunstlilled ja kogu see olustik- tundus nagu oleks kuskilt Pihkvast või Petserist terve pood Austraaliasse kolitud. 

Huvitav küll... vaatasime meie uudishimulikult poes ringi, samal ajal, kui tädi luuaga põrandat pühkis. Miks küll eelistatakse ikka veel sellist sisekujundust, kui maailmas on leiutatud/loodud tuhandeid uusi materjale, võimalusi?

Olgu, pood pole mingi arhitektuuriline vaatamisväärsus!Asusime ostlemise juurde. Väljakasvanud blondide juustega tädi sinise põllega tundus alguses kurjavõitu, võib olla ehk vaid sellepärast, et hoidis käes suurekaliibrilist nuga, millele ta eelmisele kliendile doktorivorsti lõikas..

Võtsime tatart, hapukapsaste jaoks odrakruupe, marineeritud kurke, Riia sprotte, musta leiba, kodusinki ja ei mökutanud seal poes üldse, sest Venemaa reisi kogemus näitas, et poemüüja on selline teenindajaliik, kes võib ajaviitmise ja otsustamatuse peale endast välja minna. Sinise põllega tädi osutus aga vägagi sõbralikuks ja küsis, kas ta saab meid veel millegagi aidata?

Tegime oma ostud ära ja läksime trammi peale, et koju tagasi sõita. Näksisime trammijaamas leiba ja mõtlesime, et must leib maitseb ka vorsti-juustuta üsna hästi. Seejuures Austraalia hallile-valgele leivale peab alati miskit peale panema.

Kodus tegime need neetud Riia sprotid ka lahti. Ma ei tea, kes neid muidu sööb, kes on nende ostjaskond ja miks neid üldse toodetakse? Andres lõhnas pärast sprotileiba nagu kalaraipeid söönud kass. Ma ei kujuta ette, mida ma peaksin tegema, et ükski austraallane julgeks/tahaks neid proovida? Mõned siin on öelnud, et neile on isegi heeringas vastumeelne.

Muideks, Balaclava on oma nime saanud Krimmi sõja lahingu järgi. Hiljem on sõna "balaclava" omandanud ka teise tähenduse, ülla-ülla, aga see tähendab "suusamaski", ka "pätimaski". Sellised seosed, eks? 

PS!Hakkan taaskord oma teist blogi aktiivsemalt kirjutama, sest seoses lähinädalate reisimistega on vaja ühtteist selgitada, põhjendada, vahendada. Ja emotsioone on juba palju.