Otse põhisisu juurde

Etendus Melbourne´i Eesti majas

Laupäeval käisime (15.01) Melbourne´i Eesti majas "Meri ja Orav" vaatamas ja kui oled juba pikemalt Eestist eemal viibinud, siis eestlaslikult minimalistlikud ja üsna emotsioonivähesed dialoogid pakuvad päris palju naljavälist nalja. Kivinäod sellised.

Igatahes, Nuter ja Vaarik said oma tööga suurepäraselt hakkama ja 20-dollariline pilet tasus ennast igal juhul ära. Natuke imelik kui mitte öelda, et täitsa veider oli teatrietenduse autorite lavale tulemine- Kivirähk ja muud asjapulgad astusid sõnatult Eesti maja (mis oma olemuselt meenutab keskmist valla kultuurimaja) lavale, tegid sama sõnatult ja emotsioonitult kniksu, võtsid vastu neile kingitud bumerangid ja lahkusid. Kui ma õigesti aru sain ja mäletan, siis ei öeldud isegi tere. Tere võiks ju ikka öelda, kui nii kaugelt tuled! Leevendab pinget ja lahustab piinliku vaikusemomendi ära.

Eriti veel sellises intiimses keskkonnas, kuhu tuli kokku vaid poolsada pead. Ah, mis seal ikka. Eestis tänaval ei ütle sulle isegi tuttavad tere, miks siis peaks Kivirähk võhivõõraid tervitama?
Saame üle.

Pärast jälle loed kuskilt veebist, millest Kivirähk tegelikult mõtles/mõtleb/tundis/tunneb.

Hiljem trammiga koju sõites kohtasime jutukat 85-aastast Harryt, kellel oli oma ea kohta äärmiselt hea eesti keel, kõva käepigistus ja täiesti terved hambad! Küsisime tema käest mitmeid küsimusi, mis ennastki sügaval hingepõhjas vaevavad, tema jagas lahkelt elu jooksul kogutud tarkusi. Päris äge vana oli.

Küsisime, et kas ikka Eestisse pole tahtnud tagasi minna ja kuidas sealsetega ühendust peab? Ütles kindlameelselt, et Eestisse ei kisu, polegi kedagi seal enam järel. Need, kes veel alles on, nendega võimatu ühendust pidada. Kirjuta nagu musta auku.

Tema küll kirjutavat e-maile, aga Eestist ei kippu ega kõppu. Harry arvas, et tema tuttavatel käib tehnoloogia üle jõu, rahustasime teda, et isegi meie põlvkonna tehnoloogialähesed internetis töötavad sõbrad ei kirjuta.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...