Otse põhisisu juurde

Etendus Melbourne´i Eesti majas

Laupäeval käisime (15.01) Melbourne´i Eesti majas "Meri ja Orav" vaatamas ja kui oled juba pikemalt Eestist eemal viibinud, siis eestlaslikult minimalistlikud ja üsna emotsioonivähesed dialoogid pakuvad päris palju naljavälist nalja. Kivinäod sellised.

Igatahes, Nuter ja Vaarik said oma tööga suurepäraselt hakkama ja 20-dollariline pilet tasus ennast igal juhul ära. Natuke imelik kui mitte öelda, et täitsa veider oli teatrietenduse autorite lavale tulemine- Kivirähk ja muud asjapulgad astusid sõnatult Eesti maja (mis oma olemuselt meenutab keskmist valla kultuurimaja) lavale, tegid sama sõnatult ja emotsioonitult kniksu, võtsid vastu neile kingitud bumerangid ja lahkusid. Kui ma õigesti aru sain ja mäletan, siis ei öeldud isegi tere. Tere võiks ju ikka öelda, kui nii kaugelt tuled! Leevendab pinget ja lahustab piinliku vaikusemomendi ära.

Eriti veel sellises intiimses keskkonnas, kuhu tuli kokku vaid poolsada pead. Ah, mis seal ikka. Eestis tänaval ei ütle sulle isegi tuttavad tere, miks siis peaks Kivirähk võhivõõraid tervitama?
Saame üle.

Pärast jälle loed kuskilt veebist, millest Kivirähk tegelikult mõtles/mõtleb/tundis/tunneb.

Hiljem trammiga koju sõites kohtasime jutukat 85-aastast Harryt, kellel oli oma ea kohta äärmiselt hea eesti keel, kõva käepigistus ja täiesti terved hambad! Küsisime tema käest mitmeid küsimusi, mis ennastki sügaval hingepõhjas vaevavad, tema jagas lahkelt elu jooksul kogutud tarkusi. Päris äge vana oli.

Küsisime, et kas ikka Eestisse pole tahtnud tagasi minna ja kuidas sealsetega ühendust peab? Ütles kindlameelselt, et Eestisse ei kisu, polegi kedagi seal enam järel. Need, kes veel alles on, nendega võimatu ühendust pidada. Kirjuta nagu musta auku.

Tema küll kirjutavat e-maile, aga Eestist ei kippu ega kõppu. Harry arvas, et tema tuttavatel käib tehnoloogia üle jõu, rahustasime teda, et isegi meie põlvkonna tehnoloogialähesed internetis töötavad sõbrad ei kirjuta.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Maailm vajab uraani

Võimatult uskumatu, kuidas ma suudan enda peale närvi minna. Täiesti endast välja iseenda peale. Kellegi kõrvalise abita. Miks ma sellest uraani teemalise kirjutise sissejuhatuses kirjutan? Võib olla sellepärast, et uraan riimub hästi Iraaniga. Ja see on minu praegune emotsioon. Ahjah, oleks peaaegu Iraagi ka ära unustanud. Keeruline ajalugu neil, aga see ei tähenda, et ma ei võiks mõndasid asju teada. Muutusin enda peale kurjaks, et pole mõnede teemade vastu huvi tundnud ja olen lasknud mingitel imelikel pealiskaudsetel uudistel endale ajupesu teha. Nüüd on mul olemas mõned Iraagi-Iraani ajaloo allikad, artiklite kokkuvõtted ja kõik muu vajalik Iraani-Iraagi teemaga kurssi viimiseks. Ma juba tean midagi! Rääkides nüüd aga keemilisest elemendist järjenumbriga 92, mida kaevandatakse Darwini lähedalasuvas Kakadu rahvuspargi Ranger Mine´s ja mis kannab nime uraan ja mis riimub Iraaniga, siis võiks öelda...et Austraalias on seda palju. Koguni nii palju, et Austraalia on maailmas uraani ...

Tai puuviljade valikust: rambutanid, mangustanid ja muud pudulojused

Eraldi peatüki otsustasin pühendada Tai puuviljadele, sest need väärivad kajastamist. Keskmiselt värskete puuviljade turult võib leida muuhulgas ka selliseid Eestis tuntud puuvilju nagu: banaan, arbuus, mango, kiivi, papaia, ananass, mandariin, pomelo,viinamari, õun (viimased tunduvad neil sisse imporditud, sest igal pool, kus õunu müüakse, on nad sellistes ümbristes ja karpides nagu oleks kuskilt mujalt sisse toodud). Need teada tuntud puuviljad moodustavad kõigest valikust heal juhul ühe kolmandiku. Ülejäänud on: rambutanid,mangustanid, longanid, duurianid, guajaavid, noinad, lam-jaid, Tai kiivid ja muud taolised puuviljad, mida me nägime esimest korda elus. Maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Reisi alguses eksperimenteerisime puuviljadega päris tihti, ostsime seda ja toda, kolmandat ja neljandat, kulutades puuviljade peale (mis meeste meelest pole mingi toit!) sajad bahtid. Kui hotelli jõudsime ja puuviljad ära maitsesime, veendusime, et jääme siiski klassikaliste puuviljade ...