Kuidas ma safranikrookuse emakasuuet otsisin

Eile, kui Andres pühapäevast töövahetust tegi, tegelesin mina sisseostudega ehk terve nädala varustuse väljavalimise ja koheletoimetamisega. Käime kord nädalas poes ja oleme siiani suutnud kõik toiduvarud ette planeerida, nädalamenüü planeerimine hoiab nii aega kui ka raha kokku. 

Kõigepealt ostsin kala ja meresaadused, rohelised, punased ja kollased juur-ja köögiviljad, puuviljad Queen Victoria turult, seejärel käisin supermarketis kõike ülejäänut ostmas. 

Kolmandat korda ostlema läksin naabruses asuvasse väikepoodi, sest supermarketis käies unustasin oma pildiga ID maha ja muidugi mõista kehtib minu puhul tõsiasi, mida vanem eit, seda enam tema käest pildiga ID-d alkoholi ostmisel küsitakse. Seletasin küll, et saan novembris 27, aga müüja ütles vaid mürgise kommentaari, et kõik alaealised väidavad sama. 

Seadus on seadus. 

Läksin siis kolmandat korda poodi, et osta valge vein ja safran, mida veinis leotada. Safran oli vajalik mereanni-kana paella jaoks. Safran on muideks väga kallis maitseaine. Austraalias maksab2-3 grammi safranikrookuste emakasuudmetest tehtud maitseainet miski 7 dollari kanti.

Igatahes, läksin poodi, leidsin veini, safranit ei leidnud. Küsisin abi teenindaja käest, et vaatasin kogu maitseainete leti läbi ja ei leidnud safranit. Lahke meesteenindaja palus mul varuda kannatust ja ütles mulle ning ühele keskealisele meesterahvale:"Teie safranit otsivad, seiske palun seal, ma tulen kohe tagasi."

Oo, safranit otsivad inimesed, samal ajal, samas kohas, sama maitseainet otsivad kaks inimest. Ma üldiselt võõraste meestega ise juttu ei alusta, ei hakanud pühapäevasel päeval inimest tüütama. Ta muidugi tuli lähemale ja küsis, et kas ta kuulis õigesti ja et kas ma otsin ka safranit. Ütlesin, et olen jah sellest huvitatud. 

See peab küll sama roog olema, arvas mees.

"Paella."

"Paella too."

Järgnes mõneminutiline vestlus õige panni, riisi ja koostisainete teemal. Lõpuks saime oma safranid ja iga roju kobis oma koju. 

Väga pikk eelmäng oli sellele retseptile. Lugesin mitmeid retsepte enne kui nii vastutusrikka projekti ette võtsin, Eesti toiduportaalides levivad paella retseptid on mingid päris imelikud. Ma võtsin nad kõik kokku ja tegin siis ühe enda oma:

Wok-pann või paksupõhjaline suur pann tuleb õlitada, soovitatavalt oliivõliga. 

Küüslauk, sibul, kanafilee suurte tükkidena, võib panna sinki või peekonit (ma ei pannud), tuunikala, kalmaarid, krevetid, rannakarbid (ostsin turult marinara mixi, mis oli läbi keedetud) tuleb omavahel ära segustada, maitsestada paprika maitseainega, pipra ja soolaga. Lisada tomatipasta/kooritud tomatid. 

Safranit leotasin valges veinis- proportsioonides üks klaas safranile, üks mulle :)

Kui kogu segu valmis podisenud (üsna madalal tulel), lisasin pannile riisi ja valasin talle selle safranilise veini peale. Kui vein hakkas ära aurustuma, lisasin kanapuljongit peale. 

Muidu originaalis peaksid paellasse minema ka rohelised herned, aga ma ei pannud. Serveerisin sidruni, basiiliku ja rohelise värske sibulaga.

Ega me muud suurt väga nädala sees ei teegi, kui töötame ja sööme!