Pean ennast üldjuhul viisakaks inimeseks, üritan üldkehtivatest ühiskondlikest normidest kinni pidada. Aga no alati ei vea välja. Näiteks. Trammi siseneb mees, paks nagu juustukera. Nii ümmargune, et silmad vajuvad mitmekilose kulmuvoldi raskuse all kinni, käed on nagu kuuseoksad kõrval, haardeulatus 3-4 meetrit.
Vaeseke astub kaks sammu, kui peab jälle higi pühkima.
Ärge mõistke mind valesti, ma ei mõnita kuidagi tema olukorda. Päris närune on seis niigi.
Igatahes, astub ta siis trammi, möödub vaevu pinkide vahelt. No kaalukategooriaks võiks pakkuda miskit sinna 250-300 kanti. Maandab oma istumisorgani minu kõrval. Minugi poolest, miks mitte? Mu kõrval ruumi küll ja küll.
Ja nüüd tekibki küsimus. Kas on viisakas enda koht vabastada? Sest selge on see, et ühe istumiskoha peale see meesterahvas nagu nii ei mahu. Mis temast rohkem piinata.
Ja kui ma nüüd püsti tõusen, kas ta siis ei arva, et ma arvan, et ta on liiga paks ja ei mahu ühe koha peale ära. Tekitab ju seegi talle mingisuguseid hingepiinasid, et näed, isegi ümbritsevad võõrad inimesed arvavad, et ma olen nii ümmargune, et vajan kahte istekohta. Kes teab, äkki võin oma käitumisega isegi tõsisemaid tagajärgesid põhjustada.
Samas, kui jääda tema kõrvale ja pool tundi vastu akent surutud olla, võib see minu väljanägemisele negatiivselt mõjuda ja pole teab, mis lõbusõit.
Olete küll proovinud nägu vastu akent suruda? Aga kui nii pool tundi või koguni tund aega järjest?
Millised mured! Mida sa siis lõpuks tegid?
VastaKustutaMu must mure muudab murelikuks minu mingis mõttes muidugi!
VastaKustuta