Otse põhisisu juurde

Manila, Santa Cruz

Oleme praegu uhkes Manila hotellis, mis kutsub ennast küll siinse ümbruskonna ainsaks viietärnikaks, aga reaalsuses küündib vaid heal juhul kolmeni.

See pole tegelikult üldse põhiline. Põhiline on see, kui me Manilas kell 19.15 maandusime, tehti meie saabumise puhul niisugune ilutulestik, missugust pole meie silmad varem kuskil näinud (tegelikult toimub Manilas Philippine International Pyromusical Competition 2011 ja meie saabumise ajal näitasid oma ilutulestikku Jaapan ning Kanada). 

Muidu magamisase asub tõelises oaasis keset seda Santa Cruzi segadust, mustust, vaesust. Vaatad aknast välja näed basseini ääres peesitavaid rikkaid Aasia turiste eraldatud paksu betoonmüüriga karmist reaalsusest, lõhnadest ja helidest ning kõigest muust "ebameeldivast".  

Saabusime Manilasse hilja ja homme varakult on juba edasilend Singapuri, seetõttu ei jõua selle kandiga väga tutvust teha. Üritasime Andresega ümbruskonnas veidi ringi jalutada, aga hoonete katustelt ja akendest tilkus kõiksuguseid venivaid vedelikke pähe, tänavavalgustus polnud ka kõige eredam, teekate selles linnaosas on auklik ja kohati isegi täitsa puudulik (sain esimese saja meetriga põlvini poriseks ja solgiseks, nii et jalgu tuli keevas vees leotada).

Aasia suurlinnade hiinalinnad on oma olemuselt väga sarnased, ühtki põhjapanevat järeldust linna kohta ainult selles olles muidugi ei maksa teha. Aga seda võin küll öelda,et väga eriliselt need hiinlaste asulad mulle ei sümpatiseeri. 

Üldse hiinlaste integreerumine on paljudes riikides (kus neid on arvestatav vähemus) üsna läbikukkunud ettevõtmine. Miks ma ei võiks Manila (mis on Filipiinide pealinn) suvalise linnaosa hotellis tellida-süüa-tarbida ka Filipiini toitu?

Ei, ei ja veelkord ei. Me oleme hiinalinnas, me pärineme Hiinast ja me pakume ainult nälginud kananaha nuudlisuppi suure loomapeedilehega ja tükeldamata inveriga.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust