Otse põhisisu juurde

Lugu sellest, kuidas ma eesti keelt rääkida ei tahtnud

Istusin mugavas ja pehmes juuksurisalongi toolis ja lehitsesin seksikatest naistest pungil olevaid naisteajakirju, ootasin ja ootasin, aga minu järg ei tahtnud kuidagi kätte jõuda. Üsna eakas (pakun miskit 90a kanti) väikese halli õhukese juuksetutiga vanaproua lasi muudkui asiaadist juuksuril tööd ümber teha.

"No, no, I dont like it," ütles eakas daam üsna tugeva aktsendiga (alguses arvasin aktsendi järgi, et ta on rootslane), nägu vingus ja näitas kätega juuksurile, et soeng peaks kohevam olema. Juuksuripreili, krapsakas ja väike, pani jälle prouale rullid pähe, kuivatas ja lasi imevedelikke juustesse, ütles mingisuguse hiinakeelse loitsu ja võttis mõne aja pärast rullid jälle peast.

Tulemus polnud ikka see. 

"No, no, that is not what I want," ütles moor järjekordselt.
Olin kogu selle ümbertegemise situatsiooni pealtnägijaks ja kannatajaks, sest tädi ei tahtnud kuidagi juuksurist lahkuda ning kasutas minu aega.
See võib küll julmalt kõlada, aga sitast ikka saia ei saa. Nii ei saanud ka sellest poolkiilakast prouast koheva soenguga tibi. 
"How much I have to pay?" küsis ta lõpuks juuksurilt, kui oli ligemale 1,5 tundi minu ajast ära söönud.
"65."
"65?NO," tegi tädi suured silmad pähe.
"Agnes, tule palun siia," hõikas ta sulaselges eesti keeles ooteruumis olevat naisterahvast.

Kurku vajus sügav mõrkjas klomp, keel halvatus ja ei tahtnud enam minu käske täita.
Mõttes käis vaid, et kas see ebameeldiv, vingus ja torssis vanamutt on siis eestlane?
Ta oleks võinud ju mõni kuri ja ebameeldiv Rootsi või Saksa oma olla, aga ei kurat. Eestlane.

"See hiinlane tahab minu käest 65 dollarit töö eest," ütles rahuolematu klient.
"No maksame siis."
"Ei maksa ma talle midagi nii palju, vaata, mis ta minu juustega tegi!"
"Mis ta siis tegi?"
"Midagi ei teinud. Need asiaadid tulevad Austraaliasse, ise ei oska töödki teha. Miks neid ülde siia lastakse?"
"Ema, jäta nüüd."
"Mina ei maksa talle midagi, käigu oma Aasiasse," jäi vanaproua siiski viisakaks.
Vaidlesid, mis nad vaidlesid, aga tütar tasus ema juuksuriarve ning nad lahkusid tänamata ning üsna ebaviisakalt. Hea, et tädi sellele hiinlasele raha näkku ei visanud.

Ma tean, et see võib kõlada rahvavaenlulikult, aga tol hetkel oli minu põhiliseks mureks, et Andres mulle ei helistaks ja ma ennast kuidagi välja ei annaks, et ma nendest aru saan, sama keelt räägin. Aga kogu see negatiivsus, mis selle vanatädis oli, halvas minu aju kõnekeskuse nii või naa. Tõenäoliselt poleks ma tol hetkel suutnud ühtegi keelt rääkida.

Ma ei saa aru, miks mõned arvavad, et nad on teistest paremad ja väljavalitumad, et neil on püha õigus siin elada, aga teistel mitte?
Selliseid ma kohe üldse ei salli.

Kommentaarid

  1. On alles mutt!? Täpselt sama mõte - miks ta arvab, et Austraalia on tema jaoks, kuid mitte teiste immigrantide jaoks. Huvitav on see, et Auss on ju tuntud maana, kus inimesed on "chill", kuidas see mutt on küll suutnud kogu see aeg immuunne olla ning Eesti sappi põues hoida.

    VastaKustuta
  2. Tüüpiline!! Olen ka ise seda üle elanud ;))

    VastaKustuta
  3. aiai, kui vastik. iseasi, kui väga hetke-eestlane ta saab olla, kui 90 ja Austraalias... meie memmed pensionieas ju veel ei reisi. aga nõme lugu igatahes!

    VastaKustuta
  4. Leidub ikka igasuguseid ja ma ei saa aru, miks mul joppas 4 miljonist Melbourne elanikust just selliste peale sattuda.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust