Otse põhisisu juurde

Lugu sellest, kuidas ma eesti keelt rääkida ei tahtnud

Istusin mugavas ja pehmes juuksurisalongi toolis ja lehitsesin seksikatest naistest pungil olevaid naisteajakirju, ootasin ja ootasin, aga minu järg ei tahtnud kuidagi kätte jõuda. Üsna eakas (pakun miskit 90a kanti) väikese halli õhukese juuksetutiga vanaproua lasi muudkui asiaadist juuksuril tööd ümber teha.

"No, no, I dont like it," ütles eakas daam üsna tugeva aktsendiga (alguses arvasin aktsendi järgi, et ta on rootslane), nägu vingus ja näitas kätega juuksurile, et soeng peaks kohevam olema. Juuksuripreili, krapsakas ja väike, pani jälle prouale rullid pähe, kuivatas ja lasi imevedelikke juustesse, ütles mingisuguse hiinakeelse loitsu ja võttis mõne aja pärast rullid jälle peast.

Tulemus polnud ikka see. 

"No, no, that is not what I want," ütles moor järjekordselt.
Olin kogu selle ümbertegemise situatsiooni pealtnägijaks ja kannatajaks, sest tädi ei tahtnud kuidagi juuksurist lahkuda ning kasutas minu aega.
See võib küll julmalt kõlada, aga sitast ikka saia ei saa. Nii ei saanud ka sellest poolkiilakast prouast koheva soenguga tibi. 
"How much I have to pay?" küsis ta lõpuks juuksurilt, kui oli ligemale 1,5 tundi minu ajast ära söönud.
"65."
"65?NO," tegi tädi suured silmad pähe.
"Agnes, tule palun siia," hõikas ta sulaselges eesti keeles ooteruumis olevat naisterahvast.

Kurku vajus sügav mõrkjas klomp, keel halvatus ja ei tahtnud enam minu käske täita.
Mõttes käis vaid, et kas see ebameeldiv, vingus ja torssis vanamutt on siis eestlane?
Ta oleks võinud ju mõni kuri ja ebameeldiv Rootsi või Saksa oma olla, aga ei kurat. Eestlane.

"See hiinlane tahab minu käest 65 dollarit töö eest," ütles rahuolematu klient.
"No maksame siis."
"Ei maksa ma talle midagi nii palju, vaata, mis ta minu juustega tegi!"
"Mis ta siis tegi?"
"Midagi ei teinud. Need asiaadid tulevad Austraaliasse, ise ei oska töödki teha. Miks neid ülde siia lastakse?"
"Ema, jäta nüüd."
"Mina ei maksa talle midagi, käigu oma Aasiasse," jäi vanaproua siiski viisakaks.
Vaidlesid, mis nad vaidlesid, aga tütar tasus ema juuksuriarve ning nad lahkusid tänamata ning üsna ebaviisakalt. Hea, et tädi sellele hiinlasele raha näkku ei visanud.

Ma tean, et see võib kõlada rahvavaenlulikult, aga tol hetkel oli minu põhiliseks mureks, et Andres mulle ei helistaks ja ma ennast kuidagi välja ei annaks, et ma nendest aru saan, sama keelt räägin. Aga kogu see negatiivsus, mis selle vanatädis oli, halvas minu aju kõnekeskuse nii või naa. Tõenäoliselt poleks ma tol hetkel suutnud ühtegi keelt rääkida.

Ma ei saa aru, miks mõned arvavad, et nad on teistest paremad ja väljavalitumad, et neil on püha õigus siin elada, aga teistel mitte?
Selliseid ma kohe üldse ei salli.

Kommentaarid

  1. On alles mutt!? Täpselt sama mõte - miks ta arvab, et Austraalia on tema jaoks, kuid mitte teiste immigrantide jaoks. Huvitav on see, et Auss on ju tuntud maana, kus inimesed on "chill", kuidas see mutt on küll suutnud kogu see aeg immuunne olla ning Eesti sappi põues hoida.

    VastaKustuta
  2. Tüüpiline!! Olen ka ise seda üle elanud ;))

    VastaKustuta
  3. aiai, kui vastik. iseasi, kui väga hetke-eestlane ta saab olla, kui 90 ja Austraalias... meie memmed pensionieas ju veel ei reisi. aga nõme lugu igatahes!

    VastaKustuta
  4. Leidub ikka igasuguseid ja ma ei saa aru, miks mul joppas 4 miljonist Melbourne elanikust just selliste peale sattuda.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...