Ostsime neljapäeval jalgrattad ja oleme laupäeva-pühapäevaga nendega juba 40 km maha sõitnud. Selles kandis, Canningi jõe läheduses, kus me elame on väga head jalgrattateed ja juba päris tükk aega järjest on kuivad ja päikelised ilmad olnud. Tahaks mõni päev räigelt sisse magada, aga patt on seda teha, sest päike jõllitab aknast sisse ja ajab une minema.
Täna on tagumendid mõlemal veidi tundlikud, aga pikemas perspektiivis teeb selline intensiivne jalgrattaga sõitmine ju ainult head! Pealegi otsustasime laupäeva õhtul ennast ricotta-rohke suhkru ja või- apelsinikoogiga kostitada :)
See Perthi osa, kus me elame, on selline pensionäride ja noorte perede kant. Pühapäeviti peetakse avalikes parkides laste sünnipäevasid ja elujõulised pensionärid tegelevad aedade kohendamisega. Üsna rahulik kant, mitte nagu Melbourne St Kilda.
Eukalüptide all seistes tasub taevasse vaadates suu kinni hoida, sest puud on tavaliselt täis valgeid papagoisid, kelle väljaheiteid gravitatsioonijõu tõttu maa poole kisub. Seal nad askeldavadki, teevad hommikusi protseduure, paarikesed sarnanedes oma käitumiselt inimestele klaarivad probleeme selgeks. Naljakad on (kõhu alt hallikas-tolmused) need valged linnud!
Tegime suppi. Pärast öist pubis jalgpalli jälgimist ning õlle ületarbimist läks see supp Andresele eriti hästi peale. Koostisosad: kanafilee, brokoli, kartul, šampinjonid, sool, pipar, värske till ja roheline sibul, juust.
Kõrvale küüslaugune röstleib.
Serveerida voodisse armastuse ja hoolega.
Arutasime, et vanakooli põlvkond ei pannud iialgi head kanafileed supi sisse, sest see oli nende meelest liha raiskamine. Alati olid supi sees mingid kondid ja ollused, mis tegelikult liha mõõtugi välja ei andnud.
Kommentaarid
Postita kommentaar