Otse põhisisu juurde

Melbourne-Perth

Viktoria elamine Victoria osariigis sai läbi paugu ja mürtsuga, värviliste õhupallide ja lõhnastatud WC-paberiga, päriskulda sisaldava Saksa šampuse ja Vietnami rahvussöökidega, Eesti pisarate, makedoonlase kallistuse ja austraallaste nilbete naljadega.
Nii kiiresti saimegi Melbourne´iga sõbraks?

Ma loodan, et ta vahel harva ikka kirjutab mulle, ma ju lubasin saata talle postkaarte maailma erinevatest nurkadest. Ehk suudame sidet hoida!


Ma ei oska siiamaani kirja panna, mis on see tema võlu ja ei oska inimestele seletada, kui küsitakse, kuidas Melbourne meeldib. Tean oma nahal läbielatud kogemusest, et see linn on omapärase ja kordumatu auraga ning sellesse rütmi on väga lihtne sulanduda olenemata soost, nahavärvist ja seksuaalsest orientatsioonist. 
Ega asjata pole Melbourne olnud erinevate elamisväärsete maailma linnade edetabelite tipus.

Viimasel tööpäeval ostsin kodu juures asuvast poest töökaaslastele söödavaid šokolaadimaitselisi trussikuid kingituseks ja viisin tööle turukotis Poola retsepti järgi valmistatud juustukooki, üks tädike trammis kudus parasjagu salli, teine tädike aga tundis huvi salli mustri päritolu kohta, sügisese puhul kollaseks ning punaseks läinud lehed tuhisesid trammiteel.


Töökaaslased olid minu lahkumise tõttu teinud mulle suuremõõtmelise üllatuspeo, kust võtsid osa ka tagasihoidlikud laopoisid, mitmed ülemused ja arstid-medõed, kellega ma tööalaselt suhtlesin. Andresele tehti ka väga vinge lahkumispidu, aga päev enne ning meil mõlemal oli tegelikult hämming, et meie lahkumisele nii suur tähelepanu pöörati. 
Väga armas ja läks väga hinge.

Praegu oleme Perthis. Nagu üks klient telefoni teel koguaeg rõhutas:" Hi,Victoria, Paul from sunny Perth is calling. How is rainy Melbourne?".
Nüüd oleme ise otsapidi Perthis. Linn on väga päikesepaisteline (tõdesime seda juba eelmisel aastal, kui Perthis esimest korda maandusime) ja tundub ka üsna kuivana. Aga siiski piisavalt roheline, sinine ja valge- mis sest, et siin elab 1,5 miljonit inimest. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust