Otse põhisisu juurde

Oleks teadnud, et öösel vaja idioote peksta, oleks võinud rinnakad selga jätta ehk lugu keskmisest Austraalia idioodist

Ma ei ole siiani kirjutanud laialt levinud inimliigist, keda kohtab tegelikult igas maailmanurgas ning erandiks pole ka Austraalia. Tunned ehk sinagi, kallis lugeja, keskmist (mis iganes koht, maa, riik) idiooti?

Mina räägin täna "keskmisest Austraalia idioodist" ja tunnen kaasa tumedanahalistele (hindudele, mustanahalistele) inimestele. Kui meid on siiani ahistatud kord või kaks, siis nende Austraalias resideeruvate inimeste jaoks on solvangute ning mõnituste vastuvõtmine valgetelt "keskmistelt idiootidelt" igapäevaseks elu osaks. Juba ette vabandan muude "keskmisesse idiooti" mittepuutuvatesse vahelõikudesse.

Meenutades Melbourne-Perthi reisi alguspäevasid vilksab mällu üks ere mälestus esimesest matkabussis veedetud ööst: olime läbi vihmasaju ja tuule jõudmas Victoria osariigi linna Warrnambooli, mis tegelikult ei asu väga kaugel Lõuna-Austraalia ja Victoria osariikide piirilt. Andres käis Warrnamboolis veel enne ööbimiskoha otsimise hakkamist tankimas ja märkis, et tanklatöötaja nägi kohutav välja. Ei ühtegi tervet kohta näos, ega tema nendel kaasaegsetel popkultuuridel väga vahet ei tee. Oli see teenindaja satanist või emo või keegi muu. Pole oluline.

Paar nädalat enne olime kuskil Põhja-Victorias metsade vahel seiklemas ja tahtsime läbi rahvuspargi ühe teekonna ette võtta ning küsisime kohalikust tanklast (kus bensiin maksis vähemalt sama palju kui Eestis, üldiselt on Austraalias ikka odavam) kõikidele viisakusreeglitele tuginedes kohalikult habemikult, et kas see tee on praegusel ajal sõidetav ja kaua me järgmisesse asulasse sõidame? Vend muheles veidi, vaatas mind altkulmu ja ütles: "You will be in big, big trouble if you take this road." Ja naeratas nii nagu teevad seda tuntud õudusfilmide peategelased.

Põikpäine nagu ma olen, tahtsin seletusi ja argumente, aga nii kõhe hakkas, et ei hakanud enam talle närvidele käima.  Sõitsime ikka mööda seda teed, mis hiljem selgus oli 60 km ulatuses kruusatee ja ümberringi oli põlenud mets, mida tuli aeg ajalt tee pealt maha tirida. Aga vaated olid seda väärt. Natuke selline maailmalõpuline keskkond oli. Nagu tuumaplahvatus oleks paar aastat tagasi kogu elava ja rohelise maa pealt pühkinud ning vaikselt-vaikselt hakkaks loodus toibuma.

Kui karavanpargid on täis

Tagasi Warrnambooli juhtumi juurde! Andres oli paagi täis tankinud ja hakkasime kella 7 paiku õhtul endale elamist otsima. GPS vana sõber üritas meid hädast välja aidata, aga tänavad olid valgustuseta ja ei paistnud, et kuskil paari kilomeetri raadiuses ühtegi karavanparki leiduks. Me siiski leidsime mõned, aga need olid kõik täis. Nii me võtsimegi tee ääres ööbimise riski ette.

Otsisime puhkekoha, üritasime leida võimalikult varjulist, aga kuna pimedas edasi sõita enam ei tahtnud (kuigi meil oli täiskindlustus, omavastutus null ja känksidega kokkupõrge poleks nii fataalne olnud), siis jäime esimesse teeäärsesse puhkekohta laagrisse. Tegime süüa, jõime veini, veetsime lõbusalt aega ja mingi aeg tikkus uni silma. Tegime voodi ära ja tõmbasime kardinad ette, enne magaminekut käisime veel taskulampidega võsas. 

Selgus, et asume kuristiku serval, meri on kohe seal samas all ja mingi kõrvaltee kulgeb alla (kuristikku minev tee oli väga populaarne kohalike piduliste hulgas, mis siis et asus linnast 10-12 km väljas).  Iseenesest mõistetavalt ei saa Melbourne-Adelaide põhimaante kõrval ööbides vaikust ja rahu, aga olime sellega juba leppinud ning mingi aeg harjusime ka kontsantse heliga.

Tuhanded idioodid Melbourne-Adelaide teel

Nädalavahetustel, eriti öösel, kihutab Melbourne-Adelaide teel sadu, kui mitte tuhandeid idioote. Sellest annab tunnistust räige kiirus, kummide vilin, ohtlikud manöövrid, teistest autodest mööda sõitmine ja aknast igasuguste roppuste karjumine. Ühesõnaga, Austraalia on peomeeleolus! Ja kuna sellistes kolkakohtades on üsna väike tõenäosus sellisel kellaajal politseile vahele jääda, kasutavad päris paljud sõitmisel narkootilise ja alkohoolseid abiaineid. Vaadake ainult neid maanteede saateid Austraaliast: need on täis laksu all memmesid ja noori, kontorirotte ja eeskujulikke pereemasid. "Ole nüüd, onu politseinik, ma olen täiesti kaine, kas sa ei näe?" mangub viiekordse haagisega rekkajuht, kes on just andnud positiivse vereproovi kokaiinile, kanepile, amfetamiinile ja alkoholile. 

Et maantee ääres ööbimine pole kõige turvalisem koht. Me ei lasknud ennast kõigest sellest häirida ja võtsime kõik neljakesi ülakehad paljaks. Esiteks hakkab sellises matkabussis räigelt palav, teiseks kõik on omad ja magasime nagu nii eraldi. Kristina ja Lauri üleval, mina ja Andres alumisel korrusel.

Oleks teadnud, et öösel vaja idioote peksta, oleks võinud rinnakad ikka selga jätta.

Kella 1-2 paiku öösel räige kummivilina ja prožektorvalguse saatel sõitis teeäärsesse puhkekohta, kus me ööbisime, mingi auto ja virutas räige paugu meie matkaauto pihta. Selline mürin, kummide vilin ja hõige aknast purupurjus meeshäälelt, et minge fucking ööbige oma kodumaal, fucking sissetungijad

Ei tea, kuidas see paljas Kristina pimedas nii kiiresti ülemiselt korruselt alla hüppas, naerame siiamaani, et tšikil oli vist ühesekundiline reaktsiooniaeg kogu juhtumile. Lauri hõikas eesti keeles: "Ouuu, mis toimub?"

Andres hüppas püsti ja haaras taskulambi järele ja hõikas juba inglise keeles: "What is going on?". Ma kohe hakkasin meie "elutoas" ringi vaatama, et kas miskit tugevat enesekaitse jaoks meil üldse on? Aga need idioodid meid enam ei kuulnud ja meiega pikemasse diskussiooni langeda ei soovinud. Vihisesid kiiresti minema,  muidu vaata oleks ju nende autonumbrit näinud ja oleks võinud politseile teatada, aga jänkud panid minema.

Südamed põtkisid kõikidel rinnus päris tugevalt, imestame, et meist keegi kokutama ei jäänud, sest niimoodi une pealt ehmatada, see võib inimese psüühika ära vigastada. Mingi aeg rahunesime maha, mina suutsin kogu selles olukorras kuidagi endale siiski tagurpidi pluusi selga tõmmata, aga Krissu istus seal niimoodi paljaste tissidega, oma elu eest võitlemas ja plaane mõtlemas,  seni kuni mingi hetk saime kõik ja temagi aru, et ta istub seal keset tuba paljalt. Naersime ja tütarlaps tõmbas endale minu padja ette. Hihi. 

"Viki, Andres autooooo tuleb!!!"

Rahulikult õudusunenägudeta enam meist keegi magada ei saanud. Kristina ja Lauri tunnistasid hiljem, et lootsid meie reisikogemuste peale ja mõtlesid ennast turvalisemasse keskkonda, kui me tegelikult olime. Andres mõtles peas varuplaani, et kas ta mahub läbi pliidi autojuhi kohani, juhul kui peaks kiiresti kriisiolukorras reageerima. Mina teadsin üsna kindlalt, et need idioodid on liiga arad, et tagasi tulla, aga kartsin seda siiski kuskil sügaval, teiste teadmata. Tõenäoliselt polnud nad ainukesed idioodid sellel teel.

Noored ülemiselt korrusel küsisid iga poole tunni tagant, kas kell on juba ärkamiseks sobiv. Üritasime nad maha rahustada ja öelda, et ärkamiseni veel 4-5 tundi aega, katsuge nüüd veidi magada. Kella viie paiku jäime kõik jälle magama, kuid iga kahtlane heli tegi ärevaks. 
Mingi aeg ülemiselt korruselt kostus: "Viki, Andres autooooo tuleb!"
Hüppasime ülesse, Andres pani metallist lauajala enesekaitseks juba valmis. Auto tõepoolest keeras sinna kuristiku poole alla ja möödus meist üsna lähedalt, aga meid nad tülitama ei tulnud.

Mingit suurt elufilosoofiat sellest loost välja imeda ei proovi, lihtsalt, teistele teadmiseks, et selliseid jobusid on igal pool ja nendega kokkupuuted võivad üsna ebameeldivaks kujuneda.
Selline tragikoomiline olukord.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust