Otse põhisisu juurde

Heaoluühiskonna perverssus: mobility scooter

Südamelt ära, kuna järgmisest nädalast pole enam aega!

Väga heas ühiskonnas ehk heaoluühiskonnas on palju omapäraseid perverssusi, millega võiks/tuleks võidelda. 

Näiteks see: kui su tagumik on 18aastaselt nii suur, et ei mahu ühtegi transpordivahendisse peale eritellimusel tehtud ekskavaatorisse ära, siis mootoriga abikäru või ratastool (ma ei teagi täpselt kuidas seda riistapuud eesti keeles nimetatakse, inglise keeles on mobility scooter) , võiks sellistele inimestele arstide poolt mitte näidustatud, vaid ikka vastunäidustatud olla. 

Austraalias saab selle mootorkäru igaüks ja seda üsna lihtsalt: lähed arsti juurde ja ütled, et jalgade kasutamine valmistab kohutavat põrgulikku ebamugavust ja et kõndida on raske. Eriti veel kõrvaltänavas asuvasse poodi. Olen näinud küll ja küll noori naisi-mehi, endal jalad ja käed otsas, aga sõidavad mootoriga invaliidikäruga poe ette, pargivad liikuri invakohale ja kalpsavad poodi. Või koduperenaised, kes ei viitsi lastega jalgu kasutades jalutada, vaid kärutavad mööda parki? Ning siis süüdistavad oma ülekaalus geneetikat ja keskkonda.

Mis mõttes nagu? Täiesti haiged, te liigute ju nagunii minimaalselt. 
Ja sellised abivahendid pigem soodustavad inimeste hädasid, kui aitavad "paranemisele" kaasa. Ma ükskord vaidlesin oma töökaaslasega, kes just endale mobility scooteri muretses, et mida põrgut ja miks sulle, täiesti terve inimene, seda vaja? Ta arvas, et see on äge ja mugav, ei väsita ja on praktiline, kui kiiresti poest piima vaja näiteks tuua või midagi. 

Nad ei saanud minu argumentidest aru ja mina ei suuda mõista, miks see abivahend tervele ja noorele inimesele vajalik peaks olema. Täiega absurdne.



Eesti invaliidid võivad sellistest liikuritest vaid unistada.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...