Otse põhisisu juurde

Heaoluühiskonna perverssus: mobility scooter

Südamelt ära, kuna järgmisest nädalast pole enam aega!

Väga heas ühiskonnas ehk heaoluühiskonnas on palju omapäraseid perverssusi, millega võiks/tuleks võidelda. 

Näiteks see: kui su tagumik on 18aastaselt nii suur, et ei mahu ühtegi transpordivahendisse peale eritellimusel tehtud ekskavaatorisse ära, siis mootoriga abikäru või ratastool (ma ei teagi täpselt kuidas seda riistapuud eesti keeles nimetatakse, inglise keeles on mobility scooter) , võiks sellistele inimestele arstide poolt mitte näidustatud, vaid ikka vastunäidustatud olla. 

Austraalias saab selle mootorkäru igaüks ja seda üsna lihtsalt: lähed arsti juurde ja ütled, et jalgade kasutamine valmistab kohutavat põrgulikku ebamugavust ja et kõndida on raske. Eriti veel kõrvaltänavas asuvasse poodi. Olen näinud küll ja küll noori naisi-mehi, endal jalad ja käed otsas, aga sõidavad mootoriga invaliidikäruga poe ette, pargivad liikuri invakohale ja kalpsavad poodi. Või koduperenaised, kes ei viitsi lastega jalgu kasutades jalutada, vaid kärutavad mööda parki? Ning siis süüdistavad oma ülekaalus geneetikat ja keskkonda.

Mis mõttes nagu? Täiesti haiged, te liigute ju nagunii minimaalselt. 
Ja sellised abivahendid pigem soodustavad inimeste hädasid, kui aitavad "paranemisele" kaasa. Ma ükskord vaidlesin oma töökaaslasega, kes just endale mobility scooteri muretses, et mida põrgut ja miks sulle, täiesti terve inimene, seda vaja? Ta arvas, et see on äge ja mugav, ei väsita ja on praktiline, kui kiiresti poest piima vaja näiteks tuua või midagi. 

Nad ei saanud minu argumentidest aru ja mina ei suuda mõista, miks see abivahend tervele ja noorele inimesele vajalik peaks olema. Täiega absurdne.



Eesti invaliidid võivad sellistest liikuritest vaid unistada.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Millised me, eestlased, oleme?

Mul on raamaturiiulis igasugu huvitavaid raamatuid, mille lugemiseks pole siiani aega jagunud ja millest moodustasin suure kuhja oma öökapile - enne riiulisse tagasi ei pane, kui läbi loetud! Nende hulgas oli ka üsna õhukese konsistentsiga Karl Ernst von Baeri 200 aasta tagune doktoritöö.  Kas kaasaegne põlvkond teab ikka, kes oli  Karl Ernst von Baer? Kui  temaga  midagi muud  seonduvat pähe ei tule, siis võiks vähemalt kahekroonist  mäletada . Kahe krooni eest Eesti krooni lõpuajal enam midagi ei saanud, aga vähemalt on enamvähem meeles, milline tüüp kupüüri peal ilutses. Tark mees omal alal (loodusteadused), kuigi tema Tartu Ülikooli doktoritööd lugedes hakkasin mõtlema, et nii subjektiivse ning ametliku uurimuseta põhineva doktoritöö suudaksin isegi mina mõne õhtuga valmis kirjutada.  Andke ainult teema!  Baeri uurimusteemaks oli eestlaste endeemilised haigused , sealhulgas kirjeldas autor ka Eesti rahvale iseloomulikku kehaehitust, kultuuri, kliimat ja kombeid. Töö oli tr