Südamelt ära, kuna järgmisest nädalast pole enam aega!
Väga heas ühiskonnas ehk heaoluühiskonnas on palju omapäraseid perverssusi, millega võiks/tuleks võidelda.
Näiteks see: kui su tagumik on 18aastaselt nii suur, et ei mahu ühtegi transpordivahendisse peale eritellimusel tehtud ekskavaatorisse ära, siis mootoriga abikäru või ratastool (ma ei teagi täpselt kuidas seda riistapuud eesti keeles nimetatakse, inglise keeles on mobility scooter) , võiks sellistele inimestele arstide poolt mitte näidustatud, vaid ikka vastunäidustatud olla.
Austraalias saab selle mootorkäru igaüks ja seda üsna lihtsalt: lähed arsti juurde ja ütled, et jalgade kasutamine valmistab kohutavat põrgulikku ebamugavust ja et kõndida on raske. Eriti veel kõrvaltänavas asuvasse poodi. Olen näinud küll ja küll noori naisi-mehi, endal jalad ja käed otsas, aga sõidavad mootoriga invaliidikäruga poe ette, pargivad liikuri invakohale ja kalpsavad poodi. Või koduperenaised, kes ei viitsi lastega jalgu kasutades jalutada, vaid kärutavad mööda parki? Ning siis süüdistavad oma ülekaalus geneetikat ja keskkonda.
Mis mõttes nagu? Täiesti haiged, te liigute ju nagunii minimaalselt.
Ja sellised abivahendid pigem soodustavad inimeste hädasid, kui aitavad "paranemisele" kaasa. Ma ükskord vaidlesin oma töökaaslasega, kes just endale mobility scooteri muretses, et mida põrgut ja miks sulle, täiesti terve inimene, seda vaja? Ta arvas, et see on äge ja mugav, ei väsita ja on praktiline, kui kiiresti poest piima vaja näiteks tuua või midagi.
Nad ei saanud minu argumentidest aru ja mina ei suuda mõista, miks see abivahend tervele ja noorele inimesele vajalik peaks olema. Täiega absurdne.
Eesti invaliidid võivad sellistest liikuritest vaid unistada.
Kommentaarid
Postita kommentaar