Otse põhisisu juurde

"A little less conversation, a little more action please"

Eile, kui ma kella kümneks linna pidin jõudma ja vihm ei tahtnud kuidagi järgi jääda, otsustasin võtta takso. Milles tegelikult ei ole midagi uudisväärset. Inimesed kasutavad taksosid iga jumala päev, taksod sõidavad New Yorgis, Pärnus, Novosibirskis, taksodest tehakse filme ja taksodes sünnitakse, taksodes armutakse ja taksodes lõpetatakse elusid. 
Aga ühtegi eespool loetletud tegevust ma sel korral taksos teha ei tahtnud. Tahtsin lihtsalt kiiresti ja kuivana linna pääseda. 

Muidugi mõista oli taksojuhiks Punjabi ats, vunts juba vaikselt halliks läinud, aga meel oli ikka nii rõõmus. Väga viisakas ja sõbralik oli, pole midagi ette heita. 

Mis mulle meeldib nende tuliste rahvaste juures on see, et isegi kui ta ei räägi eriti ühtegi muud keelt peale enda emakeele, siis alati saavad kõik jutuajamised peetud ja lõpuks isegi elu keerdkäikude teemalgi filosofeeritud. Alguses ma muidugi võtsin sellise tõrksa hoiaku taksojuhi suhtes, et mis mul temaga ikka rääkida. Nagunii ei tea ta minu päritolust midagi ja minu väikese maailma jaoks on see India ka nii suur.

Pealegi oli eelmisel nädalavahetusel väljas käinud Andres rääkinud oma taksokogemusest, kus India päritolu taksojuht kogus erinevate riikide kliente ja tahtis kangesti ära märkida, et näed ta on eestlasi ka koju toimetanud. Seesama Andrese taksojuht rääkis, et eelmisel nädalavahetusel oli brasiillasi kohanud ja et enne polnud sellisest riigist nagu "Brasiilia" kuulnudki. Pärast vaadanud järgi ja ongi gloobuse peal "Brasiilia" täitsa olemas ja pealegi veel selgunud, et oh jumal hoidku, see ju suurem kui India! 
Maailm ikka üllatab, eks ole. 

No ma siis ei hakanud torkima ja kellegi maailma avardama. Aga kuidas sa siis istud vaikides, kui taksojuht vehib kätega ja higistab nii kirglikult, justkui tahaks õhku tõusta, muudkui üritab tähelepanu köita? 

Ajame siis juttu. Küsisin, kaua Austraalias olnud.
Selgus, et taksojuht elanud Austraalias juba 25 aastat. 
Pere ka siin?
Oh jaa, kogu suguvõsa elab siin. 
Ja siis ta kukkus seletama, kuidas veerandsajandit tagasi olid Aasiast populaarsed viimast kuud rasedate naiste puhkusereisid Austraaliasse. 
Tuled rasedaga "puhkama", plaksti-laksti lisaks lapse sünnitusele virutatakse kätte ka Austraalia kodakondsus. No mis siis viga.
Ei mingit inglise keelt, ei mingit haridust ega tõestatud oskusi. 

Tüüp küsis vastu, et kas ma jugoslaavide ja tšehhoslovakkide kokkusaamistel ka käin. Neid siin nii palju ja käivad laulavad oma venekeelseid laule iga pühapäev. Selgitasin puht hariduslikel eesmärkidel, mitte ärapanemise mõttes, et sellist riiki nagu Jugoslaavia ja Tšehhoslovakkia pole juba päris tükk aega eksisteerinud ja et nad ei räägi vene keelt, neil omad ainulaadsed ja -omased keeled. Taksojuht oli väga üllatunud ja ühtlasi ka pettunud, et Jugoslaaviat enam olemas pole. Uudis Tšehhoslovakkia lagunemise kohta läks talle väga hinge. 

Ja imestas kogu ülejäänud teekonna, et lagunemistest Austraalia uudistes midagi pole räägitud. 

Mina ikka mõtlen, et hea, et väikesest riigist pärit oled, siis tead kõiki suuri ja väikesi ja keskmisi.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Millised me, eestlased, oleme?

Mul on raamaturiiulis igasugu huvitavaid raamatuid, mille lugemiseks pole siiani aega jagunud ja millest moodustasin suure kuhja oma öökapile - enne riiulisse tagasi ei pane, kui läbi loetud! Nende hulgas oli ka üsna õhukese konsistentsiga Karl Ernst von Baeri 200 aasta tagune doktoritöö.  Kas kaasaegne põlvkond teab ikka, kes oli  Karl Ernst von Baer? Kui  temaga  midagi muud  seonduvat pähe ei tule, siis võiks vähemalt kahekroonist  mäletada . Kahe krooni eest Eesti krooni lõpuajal enam midagi ei saanud, aga vähemalt on enamvähem meeles, milline tüüp kupüüri peal ilutses. Tark mees omal alal (loodusteadused), kuigi tema Tartu Ülikooli doktoritööd lugedes hakkasin mõtlema, et nii subjektiivse ning ametliku uurimuseta põhineva doktoritöö suudaksin isegi mina mõne õhtuga valmis kirjutada.  Andke ainult teema!  Baeri uurimusteemaks oli eestlaste endeemilised haigused , sealhulgas kirjeldas autor ka Eesti rahvale iseloomulikku kehaehitust, kultuuri, kliimat ja kombeid. Töö oli tr