Eile, kui ma kella kümneks linna pidin jõudma ja vihm ei tahtnud kuidagi järgi jääda, otsustasin võtta takso. Milles tegelikult ei ole midagi uudisväärset. Inimesed kasutavad taksosid iga jumala päev, taksod sõidavad New Yorgis, Pärnus, Novosibirskis, taksodest tehakse filme ja taksodes sünnitakse, taksodes armutakse ja taksodes lõpetatakse elusid.
Aga ühtegi eespool loetletud tegevust ma sel korral taksos teha ei tahtnud. Tahtsin lihtsalt kiiresti ja kuivana linna pääseda.
Muidugi mõista oli taksojuhiks Punjabi ats, vunts juba vaikselt halliks läinud, aga meel oli ikka nii rõõmus. Väga viisakas ja sõbralik oli, pole midagi ette heita.
Mis mulle meeldib nende tuliste rahvaste juures on see, et isegi kui ta ei räägi eriti ühtegi muud keelt peale enda emakeele, siis alati saavad kõik jutuajamised peetud ja lõpuks isegi elu keerdkäikude teemalgi filosofeeritud. Alguses ma muidugi võtsin sellise tõrksa hoiaku taksojuhi suhtes, et mis mul temaga ikka rääkida. Nagunii ei tea ta minu päritolust midagi ja minu väikese maailma jaoks on see India ka nii suur.
Pealegi oli eelmisel nädalavahetusel väljas käinud Andres rääkinud oma taksokogemusest, kus India päritolu taksojuht kogus erinevate riikide kliente ja tahtis kangesti ära märkida, et näed ta on eestlasi ka koju toimetanud. Seesama Andrese taksojuht rääkis, et eelmisel nädalavahetusel oli brasiillasi kohanud ja et enne polnud sellisest riigist nagu "Brasiilia" kuulnudki. Pärast vaadanud järgi ja ongi gloobuse peal "Brasiilia" täitsa olemas ja pealegi veel selgunud, et oh jumal hoidku, see ju suurem kui India!
Maailm ikka üllatab, eks ole.
No ma siis ei hakanud torkima ja kellegi maailma avardama. Aga kuidas sa siis istud vaikides, kui taksojuht vehib kätega ja higistab nii kirglikult, justkui tahaks õhku tõusta, muudkui üritab tähelepanu köita?
Ajame siis juttu. Küsisin, kaua Austraalias olnud.
Selgus, et taksojuht elanud Austraalias juba 25 aastat.
Pere ka siin?
Oh jaa, kogu suguvõsa elab siin.
Ja siis ta kukkus seletama, kuidas veerandsajandit tagasi olid Aasiast populaarsed viimast kuud rasedate naiste puhkusereisid Austraaliasse.
Tuled rasedaga "puhkama", plaksti-laksti lisaks lapse sünnitusele virutatakse kätte ka Austraalia kodakondsus. No mis siis viga.
Ei mingit inglise keelt, ei mingit haridust ega tõestatud oskusi.
Tüüp küsis vastu, et kas ma jugoslaavide ja tšehhoslovakkide kokkusaamistel ka käin. Neid siin nii palju ja käivad laulavad oma venekeelseid laule iga pühapäev. Selgitasin puht hariduslikel eesmärkidel, mitte ärapanemise mõttes, et sellist riiki nagu Jugoslaavia ja Tšehhoslovakkia pole juba päris tükk aega eksisteerinud ja et nad ei räägi vene keelt, neil omad ainulaadsed ja -omased keeled. Taksojuht oli väga üllatunud ja ühtlasi ka pettunud, et Jugoslaaviat enam olemas pole. Uudis Tšehhoslovakkia lagunemise kohta läks talle väga hinge.
Ja imestas kogu ülejäänud teekonna, et lagunemistest Austraalia uudistes midagi pole räägitud.
Mina ikka mõtlen, et hea, et väikesest riigist pärit oled, siis tead kõiki suuri ja väikesi ja keskmisi.
Kommentaarid
Postita kommentaar