Otse põhisisu juurde

Mis sul, voodimüüja, viga on?

Käisime eile pärast tööd voodit ostmas. Kuna eile oli neljapäev, siis paljud poed on päris hilise õhtuni lahti (ainult neljapäeviti) ning otsustasime hilist lahtiolekut ära kasutada. Erinevaid voodipoode külastades ja teenindajatega suheldes ei jäänud eriti silma, et keegi neist oleks erakordselt ebaviisakas või tõrges olnud, nagu Austraalias ikka, siis uuritakse, kuidas päev läks ja missugust tüüpi voodit osta tahame, mis tüüpi meie seljad on jne. Lõpuks jõudsime viimasesse sellel tänaval asuvasse poodi, mille teenindaja oli heledasilmne keskealine naisterahvas. Kohe panime tähele, et tal polnud meie poodi sisenemisest ei sooja ega külma. Teret me temalt ei kuulnud. 

Kui me lõpuks meile sobiva voodi välja valisime (valisime just selle poe, sest nad toimetavad nädalavahetusel ka kohale), tuli ta morni näoga ja küsis: "Noh, olete ära otsustanud?". Väga, väga imelik värk, mõtlesime. Kas tal on eriti sitt päev olnud või on tal just keegi surnud ning ta peab siin tööl passima. Voodiostuga sai muidu igasuguseid lisasid ka kaasa ja kui õigesse kastikesse risti tegid, saab 30 päeva jooksul poe kulul äsjaostetud madratsi uue vastu vahetada. Kliendi rahuolu on kõige tähtsam. 

Müüja eriti midagi lahti ei seletanud ja meie käest ei küsinud. Jätkas muudkui: seda teil pole vaja, seda pole vaja, seda te ei taha. Oot, mis värvi raam ja mis värvi madrats, küsis ta siiski ise jätkates värvide loeteluga: šokolaadipruun, beež, valge...
Ütlesin, et mõlemad võiksid valged olla, raam ja madrats. 

Miks peab mõlemad sama värvi olema, küsis ta minuga pahandades. Madratsi puhul ei ole nagu nii vahet, mis värvi see on, sest see on koguaeg kaetud ja valge raam on nõme. 
Okei, mõtlesime meie nagu kaks halli hiirt ja nõustusime kõigega, mida ta ütles. Väga imelik oli sellele väga kurjale müüjale vastu vaielda, sest me olime ikkagi tema territooriumil. 

Selle tragikoomilise olukorra ajal kargas mitu korda pähe mõte, et kas see äri ikka meie dollareid tahab ja kas me ei peaks sama poe teisesse esindusse minema ja hoopis sealt voodi ostma.

Lõpuks saime teada, mis sellel müüjal viga oli. Ta oli lihtsalt ühest teatud rahvusest. Mis te arvate, mis rahvusest? 

Igatahes, nüüd see on selge, et idaeurooplasest teenindaja palga ja tema õnnelikkuse vahel korrelatsiooni pole. Idaeurooplane on alati õnnetu. Iga palga ja riigikorraga. Igas riigis ja igal ametil.

Meil on kuradi kommunismiminevik, mis meie ajud krussi keeras ja millega saab nüüd veel sajandeid ebaviisakust, ebainimlikust, kalkust, mitte naeratamist, õnnetu olemist vabandada. 

Kommentaarid

  1. Edaspidiste arusaamatuste vältimiseks ütlen, et tegemist on Venemaalt pärit müüjaga, kes kaebas austraallaste kiviaegse tšekimajanduse peale, samal ajal ise kiviaegselt kliente teenindades.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust