Otse põhisisu juurde

Sellest, kuidas me Palawanil haiglas käisime


Andrese kingitud roos on juba nädal aega meie kööki kaunistanud ja lõhnastanud. Tundub, et see lill on nii palju elu ja armastust täis, et ei väsi veel nii pea!

Filipiinide reisist oleksin tahtnud rohkem kirjutada, kui poleks viimased päevad 38,5-kraadises neerupõletiku palavikus olnud. Kui me reedel oma pulmaresorti jõudsime ja olime kõik korralduslikud küsimused ära lahendanud, tahtsime mõnusalt lõõgastuda, aga mul hakkas paremal pool kõht räigelt valutama. Öösel lisandusid ka maovalud ja pea lõhkus, palavik tõusis. Alguses üritasime kõiksugu koduste vahenditega valusid leevendada. Jõin vett ja piima, resorti medõde tõi kraadiklaasi ja valuvaigisteid, aga valu ei andnud järele. Järgmise päeva lõunaks oli mul raskusi kõndimisega, pidin krõnksus ringi käima, sest ei saanud valude tõttu sirgelt olla. Resort orgunnis meid alguses kohalikku medpunkti. Et äkki ei ole midagi tõsist?

3 km kaugusel Sabangist asub üks väike räämas betoonhoone, mille katus laseb läbi ja kus on steriilsusega tugevaid probleeme. Mõtlesin õudusega, et kui mul on näiteks pimesool ja nad peaksid mind sellistes tingimustes opereerima? Issand jumal. Lõikavad suvalise noaga kõhu lahti ja mis edasi saab? Ma ei imesta, kui peaksin selle ise endal kinni õmblema.

Kohalikud lapsed olid seal nagu kilud karbis teineteise kõrval. Hospitaliseeritud. Aga kohalikega suheldes saime teada, et haigla külastus on nende jaoks luksus, mida saavad lubada ainult väga rikkad inimesed. Üks meie sõidukijuhtidest maksis viis aastat oma naise haiglaarveid kinni. Muidu on see värk, et sind ei lastagi haiglasse, kui sul raha pole, aga tema oli saanud oma ühelt tuttavalt preestrilt käenduse, et on aus ja hea mees, ja nii ta oma komplikatsioonidega raseda naise haiglasse smuugeldaski.

Pärast medpunkti külastamist selgus, et arsti seal kohal ei ole ja teised kohalviibijad ei tunne inimese anatoomiat piisavalt hästi, et põhjapõnevaid järeldusi teha. Resort arvas, et ei tasu riskida ja organiseeris meile sõidu Puerto Princesa vingemasse erahaiglasse- Adventistide Hospitali. Pärast kahetunnist piinarikast sõitu linna jõudsime Palawani vingemasse haiglasse. 
Tegime veel nalja, et lisaks erinevatele ööbimis- ja söögikohtadele oskame oma külalistele vajadusel ka haiglat soovitada. Omal nahal läbi proovitud ju! 

Valvearst võttis vere- ja uriiniproovi, mõõtis vererõhku ja kehatemperatuuri. Täitis kõik vajalikud dokumendid ära ja andis mõned valuvaigistid. Pidin ultrahelimeest paarkümmend minutit ootama. Ootesaalis olid erinevad huvitavad juhised arstidele. Näiteks kuidas käituda, kui tänavalt jalutab sisse veritseva vagiinaga naine või kuidas naisi oma vastsündinuid imetama õpetada, samal ajal õrnalt religiooni propageerides.

Minu ultrahelimees tuligi oma aparaadiga, mõnus muhelus näos. Vunts ees!
Nagu oleks juba ette näinud, mis diagnoos mul on! Seesama ultrahelimees rääkis minu kõhtu libestiga kokku määrides, et tema olevat ühe Taani arsti poolt kiidetud (ühe ettekande pärast mingisugusel konverentsil) ja et kaalus isegi sinna ümber kolimist, aga keeruline see taani keel...filipiino jaoks. 

Pärast mõneminutilist läbivaatust selgus, et pimesool see ei ole. Mul hakkas kohe palju kergem, sest pidime kahe päeva pärast Austraaliasse tagasi lendama ja lahti lõigatud ning tagasi kinniõmmeldud kõhuga oleks see üsna piinarikas olnud. Maos tundus ka kõik korras olevat... Arst veel küsis väga kahtlustavalt, kas ma üldse midagi peale kartuli ja liha söön? Et valgetel on halvad toitumisharjumused ja et juurvilju-puuvilju värskeid asju ei sööda üldse, mis pidavat olema põhiliseks põhjuseks, miks haiglas lõpetatakse. Ütlesin, et me teeme nädalas 2-3 päeva lihavabaks ja puuvilju kulub umbes 5 -8 kg nädalas, kartulit sööme harva. Kord nädalas. Aga arst ei tahtnud seda kuidagi uskuda.

Ultraheli näitas, et mu parem neer on põletikus ja et mu organismis on väga tõsine vedelikupuudus. Olin enne seda juba mitu pudelitäit vett ära joonud, aga ta palus mul paar pudelit sisse kulistada, et ta saaks neeru värvi (?) muutusi näha, kui organism vett juurde saab. Pärast vett ja 20 minutit ootamist tuligi neerul elu sisse! 
"Neer on sinu peale pahane," ütles arst ja lisas, et tal läheb aega, et sellest solvumisest üle saada. 

Ma tean, et olin patustanud. Mul olid väga halvad joomisharjumused (ma ei ole mitte alkohoolik, vaid olen halb vee jooja) ja seetõttu oligi olukord  kriitiliseks läinud. Ma teadsin, et kunagi midagi taolist juhtub ja paneb mind tegutsema. 

Arst intervjueeris mind põhjalikult ja leidis, et minu haiglasse tuleku põhjuseks oli:
väga tugev dehüdreerumine, mida soodustas veini joomine eelmisel päeval, söödud vürtsikad mereannid ja happelised joogid ning muidugi bakterid, kes põletiku põhjustasid. 
Juba pärast kahepäevast antibiootikumikuuri valud leevenesid ja suutsin 10-tunnise Austraaliasse lendamise välja kannatada.

PS!Ahjaa, kokku läksid ravimid+ arstitasud+ proovid maksma umbes 85 dollarit ja kohaliku arstiabiga võib vägagi rahule jääda.

Kommentaarid

  1. Kusjuures mul on ka hirm, et mu neerud ühel päeval "solvuvad mu peale". Pole samuti suur vee jooja - ei maitse, ei saa niisama lürpida. Vladivostokist pärit, kuid siin õppiv vene sõbranna koges sama. Isegi tema hoiatused ei ole suutnud mind sunniviisiliselt veetarbimist tõsta.

    Paar klaasi päevas, pluss tass kohvi või teed... ja nii igapäev :/

    Eks loll õpib vaid oma vigadest...

    VastaKustuta
  2. Ma suutsin vist kolm nädalat ilusti veenormi täis juua päevas ja nüüd olen jälle oma paari klaasi juurde tagasi tulnud. Keeruline on see joomine, eriti nendele olenditele, kes pärast igat sõõmu peavad pissile jooksma.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Millised me, eestlased, oleme?

Mul on raamaturiiulis igasugu huvitavaid raamatuid, mille lugemiseks pole siiani aega jagunud ja millest moodustasin suure kuhja oma öökapile - enne riiulisse tagasi ei pane, kui läbi loetud! Nende hulgas oli ka üsna õhukese konsistentsiga Karl Ernst von Baeri 200 aasta tagune doktoritöö.  Kas kaasaegne põlvkond teab ikka, kes oli  Karl Ernst von Baer? Kui  temaga  midagi muud  seonduvat pähe ei tule, siis võiks vähemalt kahekroonist  mäletada . Kahe krooni eest Eesti krooni lõpuajal enam midagi ei saanud, aga vähemalt on enamvähem meeles, milline tüüp kupüüri peal ilutses. Tark mees omal alal (loodusteadused), kuigi tema Tartu Ülikooli doktoritööd lugedes hakkasin mõtlema, et nii subjektiivse ning ametliku uurimuseta põhineva doktoritöö suudaksin isegi mina mõne õhtuga valmis kirjutada.  Andke ainult teema!  Baeri uurimusteemaks oli eestlaste endeemilised haigused , sealhulgas kirjeldas autor ka Eesti rahvale iseloomulikku kehaehitust, kultuuri, kliimat ja kombeid. Töö oli tr