Esimene osa: meie pulmadest Filipiinidel

Meie 2011. aasta teise poolaasta vaieldamatult kõige märkimisväärsemaks sündmuseks kujunes meie pulm Filipiinidel Palawanil Sabangi külas Daluyoni Beach and Mountain resortis. 

Tere tulemast Sabangi! Viktoria ja Andrese pulmakohta.

Eksootiline, komplitseeritud (külalised Venemaalt, Saksamaalt, Eestist, Soomest, Austraaliast, abielluvad Eesti kodanikud, kes elavad Austraalias ja ei oma püsivat religioosset kuuluvust), närvesööv, kulukas, väsitav, emotsionaalne, siiras, džungliga kaetud mägede, igiroheliste palmide, helesinise mere ja pehme liivaga mere ääres. Mingi hetk, vist siis, kui olime pulmakohas 3. korda aasta jooksul, hakkas meile see kuidagi koduse ja enam mitte nii eksootilise ja paradiisilikuna tunduma. Tegelikult kõik oli nii, nagu esimest korda, kui me märtsis 2011 seda kohta nägime. Esimest korda kohale jõudes oli muidugi nii ilus ja lõõgastav olla, et ma tahtsin kohe oma sisikonna loodusesse vabastada. Teekond Sabangi oli mäest alla mäest ülesse, üsna kurviline tee :)


Armusime Sabangi kohe.
Arvasime, et meie külalistele meeldiks ka selles kohas 3 päeva meie seltsis veeta.
Aga häid sõpru ja veel paremaid lähedasi polnud ju mingi üle aasta katsunud ja näinud? 
Väike õlu siin ja seal, rumm on imeodav, miks peakski üldse kunagi rummita elama? Aru ma ei saa. Reisi alguses üritasime vältida ja vabaneda organisatoorsetest stressimõtetest, aga eks me närveldasime 11.novembrini välja. Soe kliima ja veel soojemad inimesed, tegevused ja lõõgastumised merel ja maal. Peaaegu null kainet päeva. 

Sõidust väsinud peorahvas.

Olime Andresega väga elevil, tükk aega olime rahutuses elanud. See oli selline mõnus, kohati veidi ennastpiinav rahutus, mis ei lasknud sul öösiti uinuda ja muudest asjadest, kui "pulmadest" rääkida, söögiisu kadus lõpuks peaaegu täitsa ära, kõik tähelepanekud, sõnavõtud, jutuajamised läksid kuidagi nii hinge. Nii sisse, et kohe sisse, ajasid nutma ja nunnusid asju vastu ütlema. Ja teatud teemade puhul tugevalt üle reageerima. 

Tüdrukute- ja poissmeeste õhtu, mida pidasime Palawani provintsi pealinnas Puerto Princesas, kulmineerus õnneks ikkagi meie Deep Foresti hotelli toas. Kõik suutsid endale tricycled leida ja oma hotellituppa koperdada, mis sest, et mõni jõukam pulmakülaline tahtis peohoos isegi kohaliku taksovahendi sulas välja osta. Õnneks jäid tehingud tegemata ja ostud kainemaid päevi ootama. 

Naised läksid Tiki baari, kutid sulgusid katakombi, õigemini Katabomi, kus õhtut sisustas meie pulmabänd Mitu ja tema hõim. Oi, need Margaritad. Nii kanged, nii kanged on need Tiki baaris, selle maitset enda suus tunned veel nädal aega hiljem ka. Ja mu printsessi kroon oli peas veel umbes kuu aega pärast pulmasid (käisin isegi Austraalias tomograafiat selle pärast tegemas, tuli välja, et mu pidev peasurve ja "tunne nagu kroon oleks peas" tulenes ülestressamisest, tugevast higistamisest troopilises kliimas ja mineraalainete puudusest). 

Tõmbasime ennast Tiki baaris tantsuvormi ja siis vallutasime lavaesise. Mõned naised tundusid kohalikele nii ilus-eksootilistena, et nendega taheti isegi koos pilti teha. 
Poisid elasid ennast paralleeselt välja, kuid sama saare sama linnas, teises baaris. Nende õhtu kohta adekvaatsed andmed...puuduvad. 

Vanaema ja tädi saabusid just sügiseselt Venemaalt: Moskvast ja Arhangelskist. Nad ei osalenud eelmise päeva tüdrukuteõhtu kinnitõmbamisvõistluses.

Keegi hea sõber oli kella kaheksaks minu telefonile sellise õudsa helinaga äratuse pannud, et seda ei saanud eirata. See haamerdas toas nagu sireen, otse pähe! Ärgates nägin oma meest, palja alakehaga voodiäärel lebamas, õhukonditsioneeri pult käes, kõrval veidrad linnupeaga sinised stringid. Tulevane abikaasa oli oma võimu kasutanud ja öösel toa õhutemperatuuri 17 kraadi peale reguleerinud. Me ei olnud veel eilsest välja maganud, kuid pidime asjatama. Asjad kokku pakkima ja 75 km pikkuse bussisõidu ette võtma, pulmaeelseks õhtuks oli tuhandeid kokkusaamisi plaanis, Isa Mario kahetunnine loeng abielu teemal kavas.

Muud ei mäleta, aga seda mäletan selgelt, et 10. novembri hommikul hommikusööki me ei söönud. Istusime bussi, korjasime oma pohmelsed sõbrad mööda linna hotelle kokku ja suundusime kolme mikrobussiga Sabangi poole. Ema veel mainis, et näed, aga räägitakse, et venelased on hullud peoloomad, aga kõik venelased olid alati pärast kella kümmet eeskujulikult oma tubades magamas, eestlased olid need, kes mässasid ja pidutsesid ja jaurasid (selles hotellis, kus me Puerto Princesas majutusime, oli hotell peaaegu täielikult meie külaliste poolt kinni pandud, välja arvatud kolm tuba, mis olid reserveeritud Habarovskist tulnud turistidele). Aga tõepoolest, venelased jäid seekord eestlaste jauramisvastupidavusele tugevalt alla. 
 
Aga olgem ausad, meil oli hea põhjus. Jauramiseks!
Igatahes, umbes 40 km bussisõitu suutsin ma üsna vapralt vastu pidada. Ühel hetkel, aga pidin akna avama ja oma sisemised "probleemid" välja elama. Kui graatsiline, daamilik ja elegantne- pruut oksendab bussiaknast välja! Päev enne oma pulmapäeva. Mõned jauramid üritasid kogu protsessi veel naljaks ära pöörata, seistes minu kõrval ja jagades kommentaare konsistentsi teemal: "Päris hästi tuleb. Kas oled varemgi seda teinud? " ja "Tundub, et sa pole täna midagi õigupoolest söönud."  


Niimoodi me pulmakohta Sabangi jõudsimegi. 

Daluyoni check-in osutus väga vaevaliseks.