Otse põhisisu juurde

Mis värk on nende Austraalia viisadega?

Väga palju ja põhjalikke, pingutustnõudvaid uue aasta lubadusi ma 2012. aastaks ei andnud. Andres ka mitte. Eriti. No, liigutama peaksime nädalas 90 km ulatuses (kõndimised, jooksmised ja jalgrattaga sõitmised varasema 80 km asemel), kedagi ja midagi maha jätta pole, halbu harjumusi väga pole, kirju kirjutame regulaarselt, raamatuid loeme, kodustega suhtleme iga nädal, hobisid lisaks kohustustele on ka piisavalt. Inglise keelt peab edasi arendama!

20 ja 11 aastat võib heaks aastaks küll pidada. Eks selle esimene pool oli küll selline taeva ja maa vahepealne periood, kus ei saanud ennast ei mingite pikemaajaliste üürilepingutega siduda ega üldse kuskile stabiilsemalt sisse sättida, alati vasardas peas mõte, et 3. detsembril 2011. aastal peaks kohvrid pakkima ja Eesti poole minema hakkama. Ma ei taha küll kedagi solvata ega riivata selle mõttega, aga Eestisse tagasiminek oli tol hetkel kõikidest olemasolevatest stsenaariumitest kõige ebameeldivam ja vastuvõetamatum ja tumedam. Nii see oli. Kahjuks. Ma isegi nutsin selle variandi õhus olemise pärast. Külla on hea ja mõnus minna, aga elada...elada tahaks mujal.

Nagu Austraaliasse jääda tahtvad ja asju ajavad inimesed teavad, siis seaduslikult täisõiguslikult teisi riigi kodanikuna siia elama ja töötama jääda pole väga lihtne. Mis sest, et tuled üliandekate, kohaneda oskavate, ambitsioonikate, häid tegusid tegevate inimeste ja ilusate naiste maalt.

Kahjuks ei ole nii, et tuled oma Tartu Ülikooli või mis iganes muu Eesti ülikooli paberiga ja lööd jalaga ukse lahti ja hõikad, et järjekordne Eesti talent saabus, pakkuge aga talle elamist, tööd ja viisat.

Austraalia pole ka miljonilise elanikuga riik, kus keegi on ikka kellegagi koos koolis käinud või korporatsioonis õlut joonud, inimesi on 22 korda rohkem ja tõenäosus, et su korporatsiooni õllesõber on nüüd otsustajapukis ja värbab just sind, on ikka päris väike. Selle peale loota ei saa. P#rsepugemise mustkunst siin ka eriti ei toimi. 

"Ou jou, ma tulen Austraaliasse, ma pole küll sinuga 10 aastat suhelnud ja oma kirja alustasin ka tereta, ei küsi üldse, mis sul teoksil või kus maal sa oma eluga oled, kuidas läheb, lisasin sind lõpuks feissaris sõbraks, äkki oled mulle kuidagi kasulik lõppude lõpuks, aga jou-jou, jaga mulle ehitustööde või hästitasustatud tööde kontakte. Ma tulen koos viie sõbraga. Austraalia värisegu! Aadress oleks ka sinust kena teada anda." 

"Kuule, käi õige pea ees ..."

"Välismaal elavad eestlased on uhkeks läinud, ei taha kaasmaalasi aidata."   

Selliste dolbajoobide kirju tuleb ikka aeg-ajalt, tõenäoliselt kõikidele Austraalia eestimaalastele, kellel on oma pesa või kindel töökoht. Või blogi.  Täielik blokk läheb ikka selle peale, tahaks öelda, et kuidas palun sa teiste inimestega suhtled ja nende poole pöördud, kui tahad, et nad sind abistaksid?
Working Holiday viisa (417), millega suurem osa Austraaliasse tulevatest eestlastest siin töötab, lubab ühe tööandja juures vaid kuus kuud töötada ja enamjaolt saab selle viisaga vaid lihtsamatele töödele- hooajalistele, ajutistele.

Aga isegi lihttöö puhul ei vaevu tööandja Eesti kodaniku paberiasjadesse süvenema, sest ukse taga on järjekord permanentsust omavatest asiaatidest. Keegi mingi heledapäise ja -silmse eestlase pärast erandeid tegema ei hakka. Milleks? Pealegi on lihttöödel asiaatide nobedus ja usinus pigem eeliseks, kui puuduseks.

Me oleme oma kaheaastase Austraalias elamise kogemuse ajal näinud küll ja küll selliseid kaasmaalasi, kes elavad väga eksootilist elu, joovad iga nädalavahetus viskit ja hooplevad isegi Austraalia mõistes ulmeliste tunnipalkadega, veendes samal ajal nii end, kui ka teisi, et tööandja on juba kõik viisapaberid sisse andnud ja et eestlasest paremat töötajat ei leiaks see firma nagunii ja et üldse, ma olen maailma parim muruniitja! Millest me räägime?
Ise pärast saba kahe jala vahel anonüümselt koju sõites, hooplemised unustatud. 

Reaalsus on see, et sa võid Eestis mänedžer, kirjanik, ehitusinsener, arst või õpetaja olnud, sul võib isegi lisaks veel 10+ aastat erialast töökogemust olla, sa võid omada erialast kõrgharidust, rääkida nelja keelt, aga ikkagi alustad oma karjääri paberite sorteerimisest, arhiveerimisest, arvete tegemisest ja kui tahad erialast tööd saada, pead Austraalia ülikoolis nö "ümber õppima".

Sa pead ennast igatipidi tõestama, et paberite sorteerimise ametist edasi saada, tasuta ületunde tegema ja olemasolevaga rahul olema, mis sest, et sind võidakse kohati kohalikega mitte-võrdsena (mida sa tegelikult Austraalias oledki) kohelda. 
Viriseda ja vinguda ei saa, sest...uksed on valla! Mine koju.

Mulle tundub, et osadel inimestel on mingi vale arusaam Austraaliasse jäämisest ja siia tulemisest. Et kui oled tubli Eestis ükskõik, mis tööd tegev, võtad ennast vaid veidi kokku, ostad piletid ja oledki omadega mäel. Mind pani imestama ükskord ühes seltskonnas kuuldud lause, et ah, läheb Eestis metsa, siis tulen ka Austraaliasse ära. Kuhu sa tuled? Kes sind tahab ja ootab? Okei, kui su vanus jääb Working Holiday viisa piiridesse, saad kaks aastat elada ja töötada, viisa saab lihtsalt, põllumajanduses on alati abikäsi vaja, aga kui sa oled pereinimene, 30+ ja sul on mingi pseudoamet? Asjad ei ole nii lihtsad nagu nad eemalt näivad. 

Minu moraal saabuvatele, olijatele ja siia jääda püüdvatele inimestele on see, et enne hooplemist ja uhkustamist maksaks end immigratsiooniprotsessiga kurssi viia, eelistada madala profiili hoidmist ja järjepidevalt vaeva näha ning tööd teha. Ma saan aru, et me kõik oleme andekad, töökad, hädavajalikud, asendamatud..aga kahjuks on see nii ainult kodumaal. Ego tasuks veidi maha suruda.
Temporary Business (Long Stay) 457 ehk Standard Business Sponsorship viisa saamiseks pead näiteks kõiksuguseid vigureid tegema. Järgmine kord ehk sellest?

Kommentaarid

  1. Väga hea kirjutis, seda soovitaks tõesti nii mõnelgi lugeda! Ehk tooks maa peale tagasi :)

    VastaKustuta
  2. lugesin su postituse läbi, panin arvuti kinni, läksin õue puuriita laduma - uus-meremaal ja austraalias elamise erinevus vist =) - aga su postitus kumises peas edasi. ja nüüd tulin tagasi, et öelda (selle "Ou jou, ma tulen Austraaliasse..." kirja kohta):

    kust sa selliseid debiilikuid leiad? või õigemini, kust sellised debiilikud sind leiavad???

    püha pe*se ja jobtvajumat küll! kui mulle selline kiri postkasti peaks maanduma, siis... ma isegi ei tea, mis ma siis teeks.

    VastaKustuta
  3. Väga hea jutt tõesti! See võiks olla kohustuslik lugemine kõigile WHV taotlejatele :) Palju õnne abiellumise puhul ka ja edu kõiges mis ette võtate!

    VastaKustuta
  4. Viky, ega see asi nii hull nüüd ka pole, et austraallased sind päris koju tahavad ajada. Asiaatide kõrval jätkub tööd kõigile. Tegelikult nad vajavad ka jopskeid tööd tegema. Kusjuures neil on veel hullemad vihavaenlased aborigeenid, kellest nad veel kehvemini arvavad :) (kuigi Austraallaste hea eluolu on just viimastelt varastatud)
    Kõik oleneb perspektiivist - kas tahta jääda pikemaks või lühemaks ajaks. Kui kõik tõesti p...e läheb (eestis) siis on Austraalia hea sihtkoht, kus hangiga sõnnikut loopida ja puhata, et Eestisse tagasi tulla. Kui tahad pikemaks ajaks tulla olgu sul parem haridus ja keskmisest rohkem mõistust.

    VastaKustuta
  5. Mann, eks normaalseid inimesi tuleb ka, keda tahaks majutada ja aidata ja endale külla kutsuda-lasta, siiani olemegi ainult meeldivate inimestega tegelenud :) Ebaviisakate, tundmatute inimeste kirjadele-päringutele pole vastanud. Aeg-ajalt võhivõõrad või poolvõõrad inimesed kirjutavad ja üllatavad oma palvetega, korraks ajab närvi, aga saab kiirelt üle, sest küsija suu pihta ei lööda. Las nad siis küsivad.

    Perth on praegu väga pop koht, kus Eesti noored Austraalias maanduvad. Oktoobrikuus, kui oma sõpradel lennujaamas vastas käisime, oli nendega ühe Singapur-Perth lennu peal korraga 13 eestlast olnud.

    Kaarel, selles asi ongi, et need samad jopksinid hakkavad endale lihtsalt liiga palju ette kujutama. Muud probleemi nagu polekski. Ma lihtsalt ei salli seda laiamist ja rääkimist, kui kõvad sellid kõik need sitaviskajad siin on. Mingi täielik umbluu, räägitakse sellised pudrumäed ja piimajõed inimestele Eestis kokku. Tegelikult kui tahad kuskile edasi liikuda ja miskit ära teha, siis see on bürokraatia kohapealt päris keeruliseks tehtud :)Õnneks!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Beebi Daniel passipiltide seeria