Otse põhisisu juurde

Raamat John Lennonist

Ma ei ole kunagi suur või andunud biitlite fänn olnud. Mitmed lood on täitsa head ja meeldivad! Võib-olla, kui oleksin 50-ndatel sündinud ja 60-70-ndatel juba pidudel käinud, oleks nende lugudega rohkem mälestusi ja ühist. Praegu jääb nende populaarsuseaeg kuidagi väga kaugeks.

Kord nädalas (tantsutrennis) tantsime selle loo järgi:


Iga kord, kui Andres natuke veini joob, hakkab ta Let it be-d mõmisema. Mäletan mingitelt ema piltidelt ka, et hullult populaarsed olid biitlite kostüümid ja soengud. 
Muusika ka vist. 
Eks nad pidid päris kõvad tegijad olema, kui nende helid ulatusid isegi raudse eesriide taha.  

Kohalikus raamatukogus tuhlates sattus kätte John Lennoni poolõe poolt kirjutatud raamat "Imagine This - Growing up with my brother John Lennon."

Õde käsitles eelkõige seda perioodi, kui Lennonist ei teatud veel midagi, lahates väga isiklikke pereprobleeme ja analüüsides venna lapsepõlvest saadud traumasid, tema loomingut, selle mõjutusi. Võttes kokku, et kõige selle sära ja kuulsuse juures oli John Lennon väga õnnetu inimene.

Lennonil ei olnud isa ja emastki oli ta (väidetavalt tolle aja valitsevate moraalinormide tõttu) lahutatud. Julia Baird leiab, et John elas väga valusalt üle, et ta pole "normaalsest perekonnast".  Teismelisena hakkas John oma emaga suhtlema, kuid nende aeg jäi üürikeseks. Ema jäi auto alla.

Raamat räägib päris palju The Beatlesi eelsest ajast, keerulistest suguvõsasuhetest, mitmest koledast varateemalisest nääklemisest Yoko Ono ja Johni sugulaste vahel, biitlite suurest iidolist Elvisest ja sellest, kuidas The Beatles üldse alguse sai.

Õde ise suhtub mingil hetkel maailma vallutanud nn biitlomaaniasse negatiivselt. “I know I am being selfish here . . . but I wish John had never seen a guitar.” Julia argumendiks oli see, et tema perekond jäi Johnist ilma ja kuulis, nägi teda vaid massimeedia vahendusel. 

Raamat oli hea. Soovitan. 
Väidetavalt raamatu esimese kolmekümne lehekülje põhjal on tehtud ka film "Nowhere boy". Vaatasime filmi ka. Nagu öeldakse: ära hinda raamatut selle filmi põhjal. Filmi ei mahugi nii palju nüansse, kui raamatusse. Mõlemad on oma tutvumist väärt. 
Kuigi mulle meeldis raamat rohkem.



Johni loomingut on inspireerinud mitmed isiklikud läbielamised: 



Kommentaarid

  1. Olen seda filmi näinud ja mitte midagi ei olnud meeles, kuni treilerit vaatasin - eks see ütleb vist nii mõndagi filmi kohta. Aga raamat tundub huvitav, aitäh!

    Aga The Beatles ja Elvis on mind alati kõigutanud - ses suhtes, et tegelt ka, oleks tahtnud tolles ajas elada, ja mitte Eestis. Käia kontserditel ja hulluda ja loopida aluspesu jne. Sellist eufooriat tänapäeval naljalt ei kohta, ammugi Eestis. Nende poiste uudsus ja vahetu huumor oli ainulaadne.

    Muide, Saksas elades oli seal lausa üks grupp noormehi, kes käisid Elvise soenguga ja kuulasid rock'n'rolli. Need olid tõeliselt ajas väljas tüübid, aga üliägedad.

    Ja ma ise käisin ülikooli ajal rock'n'rolli tantsu trennis - meil oli väga vinge treener Dima ja see on kahtlemata olnud läbi aegade kõige parem trenn üldse. Sinna läheks iga kell tagasi.

    Tervitused 21. sajandist! :D

    VastaKustuta
  2. Sellest eufooriast oleks ise tahtnud ka osa saada jah. Ma natuke kadestan neid inimesi, kes suudavad täiesti hullumeelselt kedagi/midagi fännata ning ennastsalgavalt oma jumalusi kummardada :D

    Selle raamatuga on nii, et eks ta ole jällegi subjektiivne, kui palju tema noorem õde siis Johni ümbruses ikka oli, aga igas subjektiivses tões on ikka midagi teadmisväärset. Hea on teada, mis Johni loomingut mõjutast- mis talle korda läks ja mis elusündmused inspireerisid.

    Aga rocnknroll on hea füüsisele ja vaimule!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Maailm vajab uraani

Võimatult uskumatu, kuidas ma suudan enda peale närvi minna. Täiesti endast välja iseenda peale. Kellegi kõrvalise abita. Miks ma sellest uraani teemalise kirjutise sissejuhatuses kirjutan? Võib olla sellepärast, et uraan riimub hästi Iraaniga. Ja see on minu praegune emotsioon. Ahjah, oleks peaaegu Iraagi ka ära unustanud. Keeruline ajalugu neil, aga see ei tähenda, et ma ei võiks mõndasid asju teada. Muutusin enda peale kurjaks, et pole mõnede teemade vastu huvi tundnud ja olen lasknud mingitel imelikel pealiskaudsetel uudistel endale ajupesu teha. Nüüd on mul olemas mõned Iraagi-Iraani ajaloo allikad, artiklite kokkuvõtted ja kõik muu vajalik Iraani-Iraagi teemaga kurssi viimiseks. Ma juba tean midagi! Rääkides nüüd aga keemilisest elemendist järjenumbriga 92, mida kaevandatakse Darwini lähedalasuvas Kakadu rahvuspargi Ranger Mine´s ja mis kannab nime uraan ja mis riimub Iraaniga, siis võiks öelda...et Austraalias on seda palju. Koguni nii palju, et Austraalia on maailmas uraani ...