Ma ei ole kunagi suur või andunud biitlite fänn olnud. Mitmed lood on täitsa head ja meeldivad! Võib-olla, kui oleksin 50-ndatel sündinud ja 60-70-ndatel juba pidudel käinud, oleks nende lugudega rohkem mälestusi ja ühist. Praegu jääb nende populaarsuseaeg kuidagi väga kaugeks.
Kord nädalas (tantsutrennis) tantsime selle loo järgi:
Iga kord, kui Andres natuke veini joob, hakkab ta Let it be-d mõmisema. Mäletan mingitelt ema piltidelt ka, et hullult populaarsed olid biitlite kostüümid ja soengud.
Muusika ka vist.
Eks nad pidid päris kõvad tegijad olema, kui nende helid ulatusid isegi raudse eesriide taha.
Kohalikus raamatukogus tuhlates sattus kätte John Lennoni poolõe poolt kirjutatud raamat "Imagine This - Growing up with my brother John Lennon."
Õde käsitles eelkõige seda perioodi, kui Lennonist ei teatud veel midagi, lahates väga isiklikke pereprobleeme ja analüüsides venna lapsepõlvest saadud traumasid, tema loomingut, selle mõjutusi. Võttes kokku, et kõige selle sära ja kuulsuse juures oli John Lennon väga õnnetu inimene.
Lennonil ei olnud isa ja emastki oli ta (väidetavalt tolle aja valitsevate moraalinormide tõttu) lahutatud. Julia Baird leiab, et John elas väga valusalt üle, et ta pole "normaalsest perekonnast". Teismelisena hakkas John oma emaga suhtlema, kuid nende aeg jäi üürikeseks. Ema jäi auto alla.
Raamat räägib päris palju The Beatlesi eelsest ajast, keerulistest suguvõsasuhetest, mitmest koledast varateemalisest nääklemisest Yoko Ono ja Johni sugulaste vahel, biitlite suurest iidolist Elvisest ja sellest, kuidas The Beatles üldse alguse sai.
Õde ise suhtub mingil hetkel maailma vallutanud nn biitlomaaniasse negatiivselt. “I know I am being selfish here . . . but I wish John had never seen a guitar.” Julia argumendiks oli see, et tema perekond jäi Johnist ilma ja kuulis, nägi teda vaid massimeedia vahendusel.
Raamat oli hea. Soovitan.
Väidetavalt raamatu esimese kolmekümne lehekülje põhjal on tehtud ka film "Nowhere boy". Vaatasime filmi ka. Nagu öeldakse: ära hinda raamatut selle filmi põhjal. Filmi ei mahugi nii palju nüansse, kui raamatusse. Mõlemad on oma tutvumist väärt.
Kuigi mulle meeldis raamat rohkem.
Johni loomingut on inspireerinud mitmed isiklikud läbielamised:
Olen seda filmi näinud ja mitte midagi ei olnud meeles, kuni treilerit vaatasin - eks see ütleb vist nii mõndagi filmi kohta. Aga raamat tundub huvitav, aitäh!
VastaKustutaAga The Beatles ja Elvis on mind alati kõigutanud - ses suhtes, et tegelt ka, oleks tahtnud tolles ajas elada, ja mitte Eestis. Käia kontserditel ja hulluda ja loopida aluspesu jne. Sellist eufooriat tänapäeval naljalt ei kohta, ammugi Eestis. Nende poiste uudsus ja vahetu huumor oli ainulaadne.
Muide, Saksas elades oli seal lausa üks grupp noormehi, kes käisid Elvise soenguga ja kuulasid rock'n'rolli. Need olid tõeliselt ajas väljas tüübid, aga üliägedad.
Ja ma ise käisin ülikooli ajal rock'n'rolli tantsu trennis - meil oli väga vinge treener Dima ja see on kahtlemata olnud läbi aegade kõige parem trenn üldse. Sinna läheks iga kell tagasi.
Tervitused 21. sajandist! :D
Sellest eufooriast oleks ise tahtnud ka osa saada jah. Ma natuke kadestan neid inimesi, kes suudavad täiesti hullumeelselt kedagi/midagi fännata ning ennastsalgavalt oma jumalusi kummardada :D
VastaKustutaSelle raamatuga on nii, et eks ta ole jällegi subjektiivne, kui palju tema noorem õde siis Johni ümbruses ikka oli, aga igas subjektiivses tões on ikka midagi teadmisväärset. Hea on teada, mis Johni loomingut mõjutast- mis talle korda läks ja mis elusündmused inspireerisid.
Aga rocnknroll on hea füüsisele ja vaimule!