Sõime eile hommikust, lõunat ja õhtust. Koju jõudes paneme raadio mängima, Andres viis eile prügikasti välja, kastis taimi. Ma käisin mitu korda pissil. Tegime trenni, kammisin juukseid, kohe panen pesu pesema ja õhtul sööme õhtusööki! Imeline eks?
Mu juuksed ja küüned on viimasest lõikamisest saati kasvanud. Ühel päeval kui tegime erinevatest herneliikidest salatit, vaevasid kõhtu gaasikesed. Hommikuti ringutan ja pesen hambaid- naeratan endale peeglisse ja mõtlen, et küll ma olen ainulaadne. Peaks sellest pilti tegema ja teiega jagama.
Mõned kindlasti arvavad, et mul on hoopiski palavik ja peaksin oma imelised jalakesed voodisse viima, aga ei...mul on veel terve hunnik tegemisi jagada teiega, sest pole ju nii ammu kirjutanud. Mõistlikud inimesed saavad aru, et tegemist on väga kangekraadilise irooniaga, mille rohkuses ma seda kirjutan. Ja õigesti teevad.
Ma ei arva, et kõik peaksid teadma, mis järjekorras ma igapäevaseid protseduure teen. Ja soovitan inimestel enne teistega jagamist, kirjutamist ja oma eraelu avaldamist tuhat korda läbi mõelda- mida see annab ja kas on mõistlik kõike kirjutada, mida sülg suhu toob? Lihtsalt, öösel läheb peale sinu veel päris mitu inimest magama, hommikuti sööb pea terve inimkond hommikusööki ning veed tulevad ära kõikidel rasedatel naistel.
Ma arvan, et inimestel peab olema võimalus oma arvamuse avaldamiseks, aga no kuulge, see pole kellegi arvamus ega midagi- eraelulised detailid võiksid oma päeviku tarbeks jätta ja muredest-rõõmudest sõpradele rääkida. Terve maailm ei pea teadma. Ja kui lõpuni aus olla, siis ma ei oska isegi midagi selle teadmisega peale hakata ja kui veelgi ausam olla, siis millegi pärast ei huvita ka.
Lood on teised, kui sa kirjutad sellistest asjadest oma blogis. Mul on alati võimalus seal mitte käia, sinna lehele mitte minna ja kirjutatavaid asju mitte lugeda. Kui ei huvita ja häirib, siis lihtsalt ei lähe. Kui sa aga ronid teisele inimesele sõbralisti, siis võiksid ikkagi oma "uudistes" mingisuguse sitafiltri rakendada ja kõik kodus olemasolevad tehnikavidinad ei pea su igast liigutusest Facebookis raporteerima, kõik su titapildid ei pea kuskil üleval olema.
Ma tahaks teada, mida sina, jah sina kui minu algkooli pinginaaber või naabripoiss korda saadad, mitte lugeda, kui mitmekümnes päev su lapse sündimisest juba möödas on ja mis värvi olid ta tänased mähkmed.
Muidugi ma tahaks näha kord või kaks, kuidas su laps välja näeb või kuidas su kass on kasvanud, aga inimesed, iga inimese sees on isiksus- huvide, hobide, isikupärade ja unistustega. Ärge seda unustage. Jäägem ikkagi isiksusteks, mitte saagem üliefektiivseteks mähkmevahetajateks ja kodukombainideks.
Alfaemaste teemal peaks täiesti eraldi postituse tekitama. Mul on lihtsalt katel veidi üle keenud, soovid inimesele möödaminnes õnne järjekordse poisi-tüdruku saabumisel ja saad kogu selle pasarahe, mille oleks pidanud alfaemase ema, isa, õde, vend, vanaema või elukaaslane saama. Ah sina ei tea lapsekasvatamisest midagi, sulle pole neid pisirõõme antud ja elu on üleüldse lasteta mõttetu. Nagu ma oleks targutanud, õpetanud või vastupidist väitnud? Mis teil viga on, emased? Miks te arvate, et te olete nii kuradima privileegitud? Peast täitsa ära keeranud? Soovid "Palju õnne" ja saad kogu selle pasa, mida keegi pole kunagi viitsinud ja suutnud ära kuulata.
Punkt. Rohkem sellest ei räägi.
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustuta