Otse põhisisu juurde

Avaldamiskõlbulik või mitte päris?

Sõime eile hommikust, lõunat ja õhtust. Koju jõudes paneme raadio mängima, Andres viis eile prügikasti välja, kastis taimi. Ma käisin mitu korda pissil. Tegime trenni, kammisin juukseid, kohe panen pesu pesema ja õhtul sööme õhtusööki! Imeline eks? 

Mu juuksed ja küüned on viimasest lõikamisest saati kasvanud. Ühel päeval kui tegime erinevatest herneliikidest salatit, vaevasid kõhtu gaasikesed. Hommikuti ringutan ja pesen hambaid- naeratan endale peeglisse ja mõtlen, et küll ma olen ainulaadne. Peaks sellest pilti tegema ja teiega jagama.

Mõned kindlasti arvavad, et mul on hoopiski palavik ja peaksin oma imelised jalakesed voodisse viima, aga ei...mul on veel terve hunnik tegemisi jagada teiega, sest pole ju nii ammu kirjutanud. Mõistlikud inimesed saavad aru, et tegemist on väga kangekraadilise irooniaga, mille rohkuses ma seda kirjutan. Ja õigesti teevad. 
 
Ma ei arva, et kõik peaksid teadma, mis järjekorras ma igapäevaseid protseduure teen. Ja soovitan inimestel enne teistega jagamist, kirjutamist ja oma eraelu avaldamist tuhat korda läbi mõelda- mida see annab ja kas on mõistlik kõike kirjutada, mida sülg suhu toob? Lihtsalt, öösel läheb peale sinu veel päris mitu inimest magama, hommikuti sööb pea terve inimkond hommikusööki ning veed tulevad ära kõikidel rasedatel naistel.

Ma arvan, et inimestel peab olema võimalus oma arvamuse avaldamiseks, aga no kuulge, see pole kellegi arvamus ega midagi- eraelulised detailid võiksid oma päeviku tarbeks jätta ja muredest-rõõmudest sõpradele rääkida. Terve maailm ei pea teadma. Ja kui lõpuni aus olla, siis ma ei oska isegi midagi selle teadmisega peale hakata ja kui veelgi ausam olla, siis millegi pärast ei huvita ka.

Lood on teised, kui sa kirjutad sellistest asjadest oma blogis. Mul on alati võimalus seal mitte käia, sinna lehele mitte minna ja kirjutatavaid asju mitte lugeda. Kui ei huvita ja häirib, siis lihtsalt ei lähe. Kui sa aga ronid teisele inimesele sõbralisti, siis võiksid ikkagi oma "uudistes" mingisuguse sitafiltri rakendada ja kõik kodus olemasolevad tehnikavidinad ei pea su igast liigutusest Facebookis raporteerima, kõik su titapildid ei pea kuskil üleval olema. 

Ma tahaks teada, mida sina, jah sina kui minu algkooli pinginaaber või naabripoiss korda saadad, mitte lugeda, kui mitmekümnes päev su lapse sündimisest juba möödas on ja mis värvi olid ta tänased mähkmed. 

Muidugi ma tahaks näha kord või kaks, kuidas su laps välja näeb või kuidas su kass on kasvanud, aga inimesed, iga inimese sees on isiksus- huvide, hobide, isikupärade ja unistustega. Ärge seda unustage. Jäägem ikkagi isiksusteks, mitte saagem üliefektiivseteks mähkmevahetajateks ja kodukombainideks.

Alfaemaste teemal peaks täiesti eraldi postituse tekitama. Mul on lihtsalt katel veidi üle keenud, soovid inimesele möödaminnes õnne järjekordse poisi-tüdruku saabumisel ja saad kogu selle pasarahe, mille oleks pidanud alfaemase ema, isa, õde, vend, vanaema või elukaaslane saama. Ah sina ei tea lapsekasvatamisest midagi, sulle pole neid pisirõõme antud ja elu on üleüldse lasteta mõttetu. Nagu ma oleks targutanud, õpetanud või vastupidist väitnud? Mis teil viga on, emased? Miks te arvate, et te olete nii kuradima privileegitud? Peast täitsa ära keeranud? Soovid "Palju õnne" ja saad kogu selle pasa, mida keegi pole kunagi viitsinud ja suutnud ära kuulata. 

Punkt. Rohkem sellest ei räägi.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust