Otse põhisisu juurde

Räägime veel natuke...

Mõnede inimestega on lihtsalt niimoodi, et räägid ja räägid, räägid veelkord ja arutled, kuulad, küsid, analüüsid, mõtled, küsid, arvad, vaidled, argumenteerid, emotsioonitsed, räägid ja räägid ja juba saab energia otsa ja peaks midagi muud vahepeal kah tegema kui rääkima, aga ei saa noh! Kell on juba kaks öösel ja oled varsti 10 tundi juttu rääkinud, aga asi ei taha kuidagi otsa lõppeda.

Ööd päevadeks, kevade talveks, noore vanaks, ilusa koledaks, koleda ilusaks, mälestused unistusteks, unenäod reaalsuseks- kõik asjad võib ära rääkida, kuigi tegelikkuses päris "ära rääkida" ei jõua sa nagunii mitte midagi. Maailmas on inimesi, kellega jutusoon ja mõtted klapivad, mis sest, et vahepeal ja isegi üsna tihti teie nägemused, arvamised, kogemused, maitsed erinevad nagu öö ja päev.

Sellistest inimestest ei taha kuidagi loobuda, lahti lasta, ilma jääda. Ja ei jäägi.

Emaga räägin päris tihti, sisukaid jutte, vahepeal sisutuid- see teeb südame soojaks. Elame ju nii erinevates ajatsoonides, kliimades ja ühiskondades. Palju energiat ja internetti läheb muidugi selle peale, et kaks päris edevat naisterahvast teineteise pilti näeksid. Ema sätib ikka soengut, kui ennast Skypes näeb. Kuigi teab, et ma tema soengust palju ei hooli. Ema on iga soenguga ema.

Ema pidusoenguga.
Siis õpetab tema mind ja mina teda.
"Ära ikka ülepeakaela suhtesse torma, oota veidi."
"Aga ma olen nii armunud, ta on maailma kõige parem mees! Tahan tema kõrval olla."

"Kui inimene kurdab, et keegi temast ei hooli ja talle ei helista, teda ei armasta, siis järelikult nurub see inimene sinult armastust ja tähelepanu. Sa oled õnnelik inimene. Anna siis talle natuke oma õnnest." 
"Aga nii imelik on inimesele, kes sulle kunagi seda ei ütle, öelda esimesena, et sa armastad teda."
"Ütled midagi sooja ja head, ütled kaks korda, ütled viiskümmend korda, võib-olla ei muuda see midagi, aga võib-olla viiekümne viiendal korral olukord muutub."
"Miks ma peaksin sellistele inimestele oma enegiat jagama?"
"Sest sa ju ei ole egoistlik enesekeskne elukas, kes teeb ainult neid asju, milles ta ise alati midagi vastu saab."

Ja nii läheks lõpmatuseni, ööpäev või nädal aega, räägiksime ja räägiksime, teeksime teineteise kulul iroonilist nalja, kurdaksime, natuke nutaksime, naeraksime, kui ühel meist tööpäev ei hakkaks või kala ahjus kõrbema läheks.

Kui me Andresega veel sõbrad olime ja niisama jutustasime, teineteisele head muljet jätta üritasime ja asjadest otse ei rääkinud, tegime oma elude kõige pikema Skype-kõne, mis kestis rohkem ega vähem, kui 9 tundi. Terve laupäev läks kõne peale.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust