Otse põhisisu juurde

Räägime veel natuke...

Mõnede inimestega on lihtsalt niimoodi, et räägid ja räägid, räägid veelkord ja arutled, kuulad, küsid, analüüsid, mõtled, küsid, arvad, vaidled, argumenteerid, emotsioonitsed, räägid ja räägid ja juba saab energia otsa ja peaks midagi muud vahepeal kah tegema kui rääkima, aga ei saa noh! Kell on juba kaks öösel ja oled varsti 10 tundi juttu rääkinud, aga asi ei taha kuidagi otsa lõppeda.

Ööd päevadeks, kevade talveks, noore vanaks, ilusa koledaks, koleda ilusaks, mälestused unistusteks, unenäod reaalsuseks- kõik asjad võib ära rääkida, kuigi tegelikkuses päris "ära rääkida" ei jõua sa nagunii mitte midagi. Maailmas on inimesi, kellega jutusoon ja mõtted klapivad, mis sest, et vahepeal ja isegi üsna tihti teie nägemused, arvamised, kogemused, maitsed erinevad nagu öö ja päev.

Sellistest inimestest ei taha kuidagi loobuda, lahti lasta, ilma jääda. Ja ei jäägi.

Emaga räägin päris tihti, sisukaid jutte, vahepeal sisutuid- see teeb südame soojaks. Elame ju nii erinevates ajatsoonides, kliimades ja ühiskondades. Palju energiat ja internetti läheb muidugi selle peale, et kaks päris edevat naisterahvast teineteise pilti näeksid. Ema sätib ikka soengut, kui ennast Skypes näeb. Kuigi teab, et ma tema soengust palju ei hooli. Ema on iga soenguga ema.

Ema pidusoenguga.
Siis õpetab tema mind ja mina teda.
"Ära ikka ülepeakaela suhtesse torma, oota veidi."
"Aga ma olen nii armunud, ta on maailma kõige parem mees! Tahan tema kõrval olla."

"Kui inimene kurdab, et keegi temast ei hooli ja talle ei helista, teda ei armasta, siis järelikult nurub see inimene sinult armastust ja tähelepanu. Sa oled õnnelik inimene. Anna siis talle natuke oma õnnest." 
"Aga nii imelik on inimesele, kes sulle kunagi seda ei ütle, öelda esimesena, et sa armastad teda."
"Ütled midagi sooja ja head, ütled kaks korda, ütled viiskümmend korda, võib-olla ei muuda see midagi, aga võib-olla viiekümne viiendal korral olukord muutub."
"Miks ma peaksin sellistele inimestele oma enegiat jagama?"
"Sest sa ju ei ole egoistlik enesekeskne elukas, kes teeb ainult neid asju, milles ta ise alati midagi vastu saab."

Ja nii läheks lõpmatuseni, ööpäev või nädal aega, räägiksime ja räägiksime, teeksime teineteise kulul iroonilist nalja, kurdaksime, natuke nutaksime, naeraksime, kui ühel meist tööpäev ei hakkaks või kala ahjus kõrbema läheks.

Kui me Andresega veel sõbrad olime ja niisama jutustasime, teineteisele head muljet jätta üritasime ja asjadest otse ei rääkinud, tegime oma elude kõige pikema Skype-kõne, mis kestis rohkem ega vähem, kui 9 tundi. Terve laupäev läks kõne peale.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...