Otse põhisisu juurde

Seiklusrikas triatlon Fremantles

Kuna täna on 1.aprill (alustasin kirjutamist peaaegu kuu aega tagasi!!), siis paljud kindlasti arvavad, et järgnev jutustus meie katastroofilisest päevast võiks kuuluda musta huumori rubriiki ja üritame naljapäeva puhul lugejaid sellesamusest tõmmata. Kahjuks peab tõdema, et kõik juhtumised tänasel hommikul vastavad 100% tõele.

Andrese võistluspäev algas tunniajase sissemagamisega. Panime kella 4:55, et kell 6:30 Fremantles olla. Enne seda hommikust süüa, asjad valmis panna ja hommikumantlites ringi uimerdades ärgata ning aega parajaks teha. Läksime laupäeval ekstravarakult magama, mingi 9 paiku õhtul, et triatloniks valmis olla. Mina ei pidanud muidugi muud tegema, kui raja ääres oma mehele kaasa elama, tema aga meres ujuma, jalgrattaga sõitma ja tagatipuks ka jooksma. 

Nägime eilsetes uudistes, et laupäeva öösel vastu pühapäeva peavad NSW, Victoria ja Lõuna-Austraalia osariigid kella keerama ja talveajale üle minema. Lääne-Austaalia tuntud ka kui rohke päikesega osariik jääb samasse aega. See teade meid ei puudutanud. 

Hommikul selgus, et Andrese töötelefon, mis meid ülesse ajas, oli jäänud Sydney ajavööndisse mingite seadete alusel ning oli ise kella automaatselt talveajale ära muutnud, mille tõttu kaotasime tund aega ning ärkasime kella 4:55 asemel 5:55.

Kuna pidime kell 6:30 hommikul võistluskohal olema, siis tegelikkuses sõitsime alles 15 minutit pärast kuut kodunt välja. Fremantle on meie kodust 40 kilomeetri kaugusel ning isegi kiirteedel ning vähese liiklusega pühapäevasel hommikul kuluks meile kohale jõudmiseks peaaegu pool tundi.

Auto hakkas köhima, torises, läks ikkagi käima, jäi lampi seisma. Köhis jälle, korraks töötas, sõitis. Mõtlesime, et sellega me küll täna kuskile kohale ei jõua. Mis toimub? Kas kõik looduslikud ja tehnilised jõud on täna meie vastu?

Poole tee peal Andres avastas, et ta unustas kiivri ja ujumisprillid maha. Kui ujumisprillideta saaks veel hakkama, siis kiivrita ei laseks teda keegi rajale. Mina samal ajal kõrvalistmel üritasin talle energiarikkaid snäkke sisse sööta, kui ta oma jamasid telefoni teel lahendas.

Jooksime võistluskohale, vabandasime ette ja taha hilinemise pärast. Korraldajad vaatasid meid veidi kurja pilguga, aga meie veel, et "kas teil on kiivrit üle?" ja "kas teil oleks ujumisprille laenata".

Kõige selle vahepeal maalisin markeriga Andresele numbreid käe peale.
414.
Üks pepulaks ja juba ta läks!

Tundus, et kõik sujus ja olin juba meie äparduste ahelat unustamas, ootasin oma abikaasat finišijoonel, kui ühel hetkel hakkas kurvi tagant tema matuseilmega nägu paistma.
"Oo, kui tubli, ongi tehtud!"
"Ma kaotasin abielusõrmuse ära."
"Äh, mida? Kuhu?"
"India ookeani."

Ma olin väga rahulik ja mõistev, ikkagi tema sõrmus, mis sest, et ma olin talle selle sõrme pannud. Siis ta rääkis ja rääkis, kuidas tal see 10m sügavuses vees sõrmest lipsas ja kuidas ta tahtis sukelduda, aga sellel poleks mõtet olnud ja kuidas ta pole enam sellest hetkest peale üldse võistluse peale mõelnud. Tellisime Andresele uue, lasime minu oluliselt väiksemaks teha.

Pärast võistlust jäime igaks juhuks terveks päevaks koduseinte vahele, sest iial ei tea, mis sellisel päeval veel juhtuda võib.

11.11.2011 meie sõrmused Piiblil




Kommentaarid

  1. Kuskilt olla kuulda olnud, et see kõik sündmuste jada täpselt sellises järjekorras pidavat palju õnne tooma ;)

    Kaarel ja Marilyn

    VastaKustuta
  2. Ma kardan, et kui meile veel rohkem õnne tuleb, siis me ei jõua seda ära kasutada!! Aga kui õnn on transfeeritav, siis saadame selle õnnetutele!! Eksole!!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust